'' Sel hetkel uksed avanesid ja ma sain sellest väikesest kuplist välja astuda. ''Me peame ta peidust välja saama. Aga sa pead mind usaldama.'' Ruum oli suur ja halvasti valgustatud. Minust eespool olid suured aknad. Koht nägi välja nagu suur bussipeatus. Istepingid olid igal pool ja kohvrid vedelesid maas. Endast paremal pool nägin ma ühte kambrit. See oli väike ja piisavalt suur, et üks inimene sinna sisse mahuks. Lähemale minnes ma lugesin selle kõrval olevat kirja. ''Elukamber. Kui sind on tabanud õnnetus siis pole hullu vaid ärkad lihtsalt siin.'' Ma olin natuke imestunud tehnoloogiast mida nägin. Kuidas sai midagi nii palju areneda ilma välismaailmaga kokku puutumata, kuid siis tuli reaalsus mulle pähe. Mulle meenus, et mingi olevus on kuskil ja iga hetk võib ta mind rünnata. Ma läksin edasi. Täielik segadus oli igal pool. Maas märkasin ma plakateid. Nende peal oli kirjas imelikud asjad nagu:''Trinitau on surnud'' või ''Andreas Raik ei oma meid
suurtaludes omapärane elamutüüp: ühes otsas asusid peremehe eluruumid, teises peretuba teenijatele, köök, sahvrid, mida hakati nimetama häärberiks.Põhja-Eestis ja saartel hakati uusi elamuid ehitama valdavalt 20.saj. Kohati paranesid ka maata talurahva ja saunikute-popside elamistingimused. Sellised ehitasid endale, kas väikese rehielamu või paari toaga eraldi elamu. Tavaks sai ehitada seni talusaunas elanud kehvikute jaoks sauna kõrvale väike elukamber. Kui talude teotöö lõppes, tekkis uus mõisasulaste-moonakate kiht, kellele pidi peale natuuras makstava töötasu andma ka korteri. Selleks ehitati uut tüüpi elamuid, moonamaju, mis said maata talupoegadele koduks. Olid paigutatud üksikult või mitmekaupa koos mõisaõue lähikonda või kaugemale mõisapõldude äärde. Harilikult oli 4 või 8, harva 2 või 12 korterit, koosnes ühest kööktoast, sahvrist ja esikust, eraldi väljapääs õue. Olid palkseintega
annaabi.ee 
