varemete ja maantee vaheline ala. 1726. aastal von Hahnide suguvõsa omandusse siirdunud mõis läks 1795. aastal Karl Friedrich von Stackelbergi valdusse. Alates 1812. aastast kuulus mõis von Wistinghausenite perekonnale, 1874 aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni aga von Buxhoevdeni suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks oli Hermann von Buxhoevden. Vanim Lihula mõisa plaan pärineb aastas 1645, sellel on näha eluhoonet (peahoone), tall ja ait. Hiljem ehitati mõisale lisahooneid juurde, millest paljud on tänapäevani säilinud. Mõisa peahoonel on tänapäevani ideaalselt säilinud kelpkatus, mille fassaadi kaunistab kolme sambaga portikus ning mida ilmestab kolmnurkfrontoon. Frontooni karniise kaunistab hammaslõige. Hoonele on iseloomulikud ka madalad pööningukorruse, nn mezzanino-korruse aknad. Hoonet on restaureeritud. Mõisast edelas asub Lihula linn, mis kujunes välja ajaloolise
jääb maakonna meditsiiniline võimekus madalaks, keskkonnale rasked "D", varale piiratud "B". Piirkonna plaan 3 Ennetusmeetmed Kui mahuti põleb, siis ohutusala on kuni 800 m, kus piiratakse inimeste liikumist. Töötajad suunatakse kinnistesse ruumidesse ja vajaduse korral evakueeritakse. Hingamisteid tuleb kaitsta erivahenditega. Ohualale, mis ulatub kuni 100 meetrini ei jää ühtegi eluhoonet ega ettevõtet. Selleks, et vältida tule- ja plahvatusohtu, puhastada ala süttivast materjalist. Takistada diisli ja/või bensiini valgumist kanalisatsiooni, pinnasesse ja pinna- või põhjavette. Kasutades liivast või muust sobivast vedeliku imavast materjalist tehtud kaitsevalle. Leke tuleb sulgeda ilma täiendavat riski võtmata. Mahavalgunud vedelik koguda liiva, mulla või muu sobiva vedelikku imava materjali abil. Hiljem koguda saastunud materjal kokku suletud
tema ,,murede valulikkust." Turja Laas tunnistab: ,,Rumal õpib elukoolis, aga kes enne õppinud, sel jääb mitu nuhtlust nägemata." Oskust oma eluga rahul olla õpetab Turja Laas ka noorematele: "Ega inimene pole tulnud siia maamuna otsa oma sisikonda täis ajama [], kui on siis sööme jälle []." Rannainimesed elasid väikestes tagasihoidlikes majakestes, kuid nendes oli olemas kõik eluks vajalik. Kümmekond väikest madalat eluhoonet, pukktuulikud, võrgumajad, aidad, meremudaga vooderdatud laudauksed ja veest lakutud ning jääst hööveldatud kaldakivimürakad: niisugune oli tüüpiline rannaküla, kus toimetasid oma toimetusi karmiilmelised, mõtlikud taadid ning kipuvad maailma meredele ja mandritele noored. Kombeks oli pidada pidustusi, kuhu tuli kokku kogu rannaküla rahvas. Noored pidasid ka eraldi pidusid. Kombekohaselt lauldi,
annaabi.ee 
