hästi. Filosoof on võitmatu. Hävinematu intellekt elab üle iga hävituse. Filosoof on progresseerumise avangard. Neid, kes täiustavad ennast tarkuses, kutsutakse kaks korda sündinuteks, kuna tarkuse läbi antakse inimesele uus sünnitus. Ta lahkub sellega vanast elust koos selle ebakindlustega ja limiteeritusega, uude valgustunud eksistentsi. Pythagoras nimetab filosoofi ''surematuks hingeks.'' Maailm, kus me täna elame, on valitsetud hirmu poolt-eluhirmu ja surmahirmu. Tarkus üksi saab hirmust jagu. Armastus valitseb targa sfääri ja need, kes on õppinud armastama elu, selle oma sügaivamas ja kõige müstilisemas mõttes, on pääsenud hirmu tundmise ahelaist ning elavad kõikide asjadega rahus. See kiri on oma tarviduselt sissejuhatav. Järgmisel kuul alustame me esimeste printsiipide ülevaadet koos metafüüsika allüksuste arutamisega ja Ülimat Allikat ning universumi ja inimese arendamist
Teised teooriad, mis eitavad loovuse esmasust kui inimese sisemist energiat eraldi seksuaalenergiast või libiidost on samuti ebarahuldavad. Need sisaldavad Freudi teooriate modifikatsiooni nagu näiteks Kubie teooria (1985), samuti Kris'i soovitus, et loovus nõuab "ego taandumist" (1952). Adleri arvates peitub loovuses inimese vajadus saavutada ülevõimu ja täiuslikkust, et maandada oma alaväärsust. Rank (1932, 1973) arvas aga, et loovus on tulemus inimese võitlusest surmahirmu ja eluhirmu vahel, mis avaldub selles, et inimene püüab ületada surmahirmu, taodeldes surematust läbi oma teoste, mis elavad pärast autori surma edasi (Meerloo, 1968). Kõik need teooriad on "kompensatsiooniteooriad" ja on vastuvõetamatud humanistlikele psühholoogidele, sest nad tõrjuvad eeldust, et loovus on iseseisev ja sisemine inimlik jõud (innate human drive). Humanistlikud psühholoogid ja terapeudid usuvad dünaamilis-holistlikku loovuse teooriat. See
annaabi.ee 
