silikageeli kihi kahjustamist. 4. Kandsime eelnevalt saadud ekstrakti automaatpipetiotsikuga stardijoonele märgitud asukohale. 5. Asetasime proovi planaarkromatograafiaplaadiga stardijoonepoolse otsaga eluendi sisse nii, et stradijoon oleks paralleelne eluendi nivooga nõus. Jälgides, et eluendi nivoo oleks stardijoonest allpool. 6. Sulgesime nõud uuesti voolutusnõu kaanega ja lasime eluendil tõusta ~1 cm kauguseni plaadi ülemisest servast. Seejärel võtsime plaadi elueerimisnõust pintsettidega välja ning märkisime koheselt pliiatsiga frondi ehk eluendi lõppnivoo asukoha ja tekkinud täppide asukohad plaadil. 7. Uurisime tekkinud laike ja nende keskpunkte. Skitseerisime planaarkromatogrammi oma protokolli. 8. Mõõtsime kromatograafiaplaadil stardijoone ja fondi vahelise kauguse ja laikude
on visuaalselt jälgitav. Uuritava segu sisaldus: dekstraansinine + müoglobiin + DNP-aspartaat KOLONNI VOOLUTAMINE: 1. Avan väljavoolu kolonnist 2. Hakkan koguma eeljooksu (puhas vooluti), enne kui kolonni alaossa jõuab kõige kiiremini liikuv komponent (dekstraansinine). 3. Kui proov on täidisesse sisenenud, viin kiiresti pipeti abil geeli pinnale väikese koguse (0,5-1 ml) eluenti 4. Lasen eluendil täidisesse imbuda. 5. Kordan seda protsessi väikeste kogustega seni, kuni kogu uuritav proov on kolonni sisenenud 6. Kannan geeli pinnale suurema hulga voolutit; moodustub 4-5 cm kõrgune vedeliku kiht. 7. Kui kolonnis esimene värviline riba (dekstraansinine) läheneb kolonni põhjale, siis jätkan eluaadi kogumist 2 ml fraktsioonidena kaliibritud katseklaasidesse, kuni eluaat muutub värvituks ning kogu uuritav proov on läbinud kolonni.
c [mol·l-1] analüüdi molaarne kontsentratsioon. b [cm] lahusekihi paksus. 9) Õhukese kihi kromatograafia (põhimõte, milleks kasutatakse, süsteemi osad, jaotuskoefitsient) Kromatograafia on ainete segu üksikuteks komponentideks lahutamise meetod. Õhukese kihi kromatograafias kantakse uuritavad proovid kromatograafilise plaadi ühele servale kapillaari või pipeti abil. Plaat asetatakse voolutuskambrisse ja lastakse eluendil tõusta eelnevalt märgitud tasemeni. Seejärel eemaldatakse plaat voolutuskambrist, lastakse kuivada ja märgitakse pliiatsiga indikaatorlaikude keskpunktid. Kui tegemist ei ole värviliste ainetega, osutub vajalikuks indikaatorlaikud visualiseerimine. Olenevalt ainest, tuleb indikaatorlaikude visualiseerimiseks kasutada erinevaid meetodeid. Kui lahutatud ained UV-kiirguses fluorestseeruvad, võib nende asukohad kindlaks teha UV-lambi abil
annaabi.ee 
