Essee „Eluasemeturu reguleerimise võimalusest ühiskonnas“ Essee ja selle teema põhineb 1998. aasta Tallinna Tehnikaülikooli õppejõu Roode Liiase poolt kirjutatud raamatul „Eluasemekorraldus turumajanduses“. Olgugi et tegemist on pea 20 aastat vana raamatuga, on huvitav arutleda ja mõelda võimalustele, kuidas turul edukas olla ja kas selleks on üldse mingit võimalust. Eluasemeturg on tavaline turg, kus kehtib nõudluse ja pakkumine printsiip – kui pakkumine ületab nõudluse, on hinnad madalamad et kaubast vabaneda, kui nõudlus on suurem kui pakutav, on hinnad omakorda kõrgemad, seda seepärast, et ostjatelt rohkem raha kätte saada.
Pank nõuab garantiisid hüpoteegi ja küllalt kõrge sissetuleku näol. Seega pole tegu kõige optimaalsema lahendusega. Ükski lähenemisviis eluasemepoliitikas või eluasemereformile pole majandusliku efektiivsuse seisukohast teistest parem või halvem, küll aga on võimalik silmas pidada, et kiired reformid toovad alati kaasa murranguid ja pingeid ühiskonnas, eriti ühiskonna haavatumates gruppides. Omanikuasustusele põhinev eluasemekorraldus madalate erastamishindadega viib munitsipaalelamufondi eristumisele, madala sissetulekuga leibkondade koondumise viimati nimetatud ruumidesse; üürivõlgnevuse kasvule ja kokkuvõttes ka väiksemale üüritulule. Tulemuslikumaks peetakse eluasemepoliitikat neis KIE maades, kus koos üürisektorile orienteeritud tegevusega rakendati detsentraliseerimist ehk finantspiirangutest loobumist riigi poolt. Pakkumist mõjutavad subsiidiumid on osutunud tulemuslikuks, kui määratletud on
annaabi.ee 
