sünge m kui tänapäeva versioon. Osad sõnad on ka teistmoodi. Miina Här ma : ,, Tuljak" haah , m e tantsi me rahvatantsu sellejärgi ju. :D Uue ma versiooni järgi. Rütmikas ja tantsimakiskuv muusika. Hoiab hea tuju üleval. Nagu e el miselgi, on sõnu muudetud võrreldes tänapäeva muusikaga. ,,Lauliku lapsep õli" Seda olen lastekooris laulnud, s õnad on sa mad, mis tänapäevases versioonis, naised laulavad, selline r õõ mus m eloodia, aga kaasa ei haara. Kuulates , on aru saada, et küllaltki isamaaline laul on . Aleksander lätte: ,, Kuldrannake" m e e stelaul, vaikne, hoolikalt tuleb kuulata, enne kui midagi aru saab. Vabastajast seda laulu küll ei kuulaks. Rudolf tobias: ,, noored sepad" se gakoor, tundub selline tõsine ja töökas. Sepadel on tõsi taga o ma tööga, ilusad kõrged hääled ja m õnus m e e ste bass taga.
keeld mängida seda laulu raadios, käsk heliplaadifirmadele hävitada kõik matriitsid mainitud lauluga. Kuid siiski laul säilis. Peale sõja lõppu laulis Lale Andersen seda endise eduga.) Alates kuuekümnendatest on enamus lööklaule võrsunud rock- muusikast. Lööklaule on alati loodud teadlikult, arvestades valitseva enamuse maitset, et oleks kindlustatud edu ning koos sellega ka turg. Lööklaul vastab nii sõnade (ka moesolevad väljendid), m eloodia, rütm i kui ka harm oonia osas m om endi “norm idele”. E t läb ilöök oleks kindlam, koolitatakse vastavaid lauljaid. Nii mõnegi staariim age’i on loonud produtsent, kes taipab, m ida vaja teh a, et laulja “m üüks”. Ja kui laulja “m üüb”, on k a laulu edu kindlustatud. Lööklaule on tulnud ja läinud, mõned neist on jäänud, saanud “evergreenideks”, m is on aastaküm n ete järelgi hin natud. N äiteks biitlite -“Y esterday”,
annaabi.ee 
