1978-1988 juhtis EKP-d üdini Moskva-meelne ja peaaegu umbkeelne Karl Vaino. Tema tulekuga algas uus venestamisaeg. Eriti aktiivseks muutus vene keel kasutamise propaganda, mis saavutas haripunkti 1980. esimesel poolel. Sõjajärgne vägivald ja metsavendlus Okupatsioonireziimile osutati nii passiivset kui ka aktiivset vastupanu. Kui NSVL püüdis igasuguse vastupanu vägivallaga maha suruda, et allutada kogu ühiskond enda kontrollile. Vägivallapoliitikat suunas parteiaparaat ning otseseks elluviiaks julgeolekuorganid. 1944-1953 oli Eestis peamisek vastupanuvormiks uuele võimule aktiivne relvavõitlus- metsavendlus. Loodeti, et lääneriigid soovivad taatada Eesti iseseisvust. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu võitlemiseks sõjaväge, miilitsaüksusi ja julgeolekuorganeid. 1950. aastate esimesel poolel suruti aktiivne relvavõitlus maha. Metsavendade vastpanu nõrgestas oluliselt 1949. aasta suurküüditamine:Eestis küüditati ligikaudu 20 700 inimese.
Riigikogu tegeles väikeste pisiasjadega, mis tekkisid igapäevase töö käigus, Siiski 1920. aastatel oli väliskomisjoni töö üsna aktiivne - kuni 1929. aastani juhtis väliskomisjoni Laidoner. Seevastu 1930. aastate alguses väliskomisjon muutuma teisejärguliseks ripatsiks - tol perioodil, Suure kriisi tingimustes kerkisid üles teised probleemid. Välispoliitika tegelikuks elluviiaks oli Eesti vabariigi välisministeerium: välisminister, kes alati tuli aktiivsete tegevpoliitikute ringkonnast ja andis üldise suuna, seevastu praktilist ministeeriumitööd juhtis välisministri abi, tema oli poliitiliselt erapooletu, esindas karjääridiplomaate, omas saadiku auastet, kes kandis välisministeeriumi järjepidevust edasi. Kolmas juhtiv tegelane oli poliitilise osakonna juhataja - oli välisministeeriumi tähtsamaks keskuseks, poliitilise osakonna juhataja oli oma tähtsuselt
annaabi.ee 
