romantik, kes võttis oma kuningannalikkust enesest mõistetavalt, mis ei kohustanud teda mitte miskiks. Ta tunnustas vastupanuta teisi võime, teda iseloomustas luule ja legend. Nende kahe valitsejanna vaheline võitlus oli moraalselt eemaletõukav ja mitte kordagi aus ning kõlisev. Järgneval kahel aastal toimus Euroopas suur abielulaat kaks valitsejannat oli ju veel kosimata. Maria Stuart ei tahtnud valida ning andis selle otsuse venna Moray teha. Moray sai Elisabethilt sõjalise ähvarduse, mis seisnes selles, et Maria ei oleks tohtinud abielluda mitte ühegi suurema Euroopa riigi esindajaga. Mine sellele, keda ma sulle soovitan, ütles Elisabeth, ning ma nimetan su oma järeltulijaks. Nimeta mind oma järeltulijaks ning ma lähen sellele, keda sa soovitad, vastas Maria Stuart. Lõpuks küsib Sotimaa valitsejanna nõu oma õelt ja saab vastuseks abielluda Robert Dudley'ga, mis oli arvatavasti kõige suurem teotus Inglismaa kuninganna poolt
Aasta pärast tüdineb ta jumalikest naudingutest ja palub Veenusel end oma kütkeist vabastada. Jumalanna neab meest ja ennustab, et Tannhäuser pöördub ülima meeleheite tunnil tema juurde tagasi. Tannhäuser leiab end Wartburgi lossi juurest, kus ta kohtub oma endiste sõpradega, kes meenutavad talle teda jäägitult armastanud Tüüringi maakrahv Hermanni vennatütart Elisabethi. Liigutatuna neiu kiindumusest liitub Tannhäuser taas õukonnaga ja palub Elisabethilt andestust. Maakrahv kuulutab välja lauluvõistluse, mille võitjale annab autasu üle Elisabeth. Tannhäuseri parim sõber Wolfram on salaja Elisabethi armunud ja ülistab lauluga tõelise armastuse puhtust. Vihane Tannhäuser katkestab teda väitega, et tõeline armastus pole mitte puhas, vaid kirglik ja laulab ülistuslaulu Veenusele. Taibates, kus Tannhäuser oma kadumise ajal on viibinud, tahab õukond meest tema häbitu käitumise pärast rünnata, kuid Elisabeth palub neilt halastust