reeglina paremate põllumaade (sageli keskaegsetest allikatest teada olevate mõisate/läänistuste) ümbruses. Kalmetes on ka liialt vähe matuseid, et igaüks oleks võinud olla maetud kivikalmetesse. Pronksi- ja eelrooma rauaaegsete kalmete luuaines sunnib siiski küsima, kas teatud selektsioon toimus ka perekonna sees? On ju eriti varasematest perioodidest teada kalmeid, kuhu on ülekaalukalt toodud laste ja noorukite luid. Igal juhul tundub, et isegi eliitperekondade liikmetest pole kaugeltki kõigi luud toodud kivikalmetesse. 17 Täiendavat lugemist: Metcalf, P. & Huntington, R. 1999. Celebrations of Death. The Anthropology of Mortuary Ritual. Second edition. Cambridge. Lang, V. 1996. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. 12. (MT 4.) Tallinn. Lang, V. 2000. Keskusest ääremaaks
Nagu osutas mõnede maetute asend otse kirikuvundamendi kõrval, pidid need olema sängitatud mulda juba kiriku olemasolu ajal. Tegemist oli peamiselt naiste matustega, kelle juurest leitud esemed kujutasid endist piduliku rõivastuse juurde kuulunud ehteid. Nii panused kui ka asukoht otse kiriku seina ääres viitavad maetute kõrgele sotsiaalsele positsioonile. Kristlike külakalmistute teke Kuigi panustega matused kirikaedades osutavad, et vähemalt paikkonniti maeti kohalike eliitperekondade liikmeid Eestis peale ristiusustamist kirikaedadesse, saab 13. sajandil alguse ka tava matta surnuid kristliku iseloomuga külakalmistutele. Teatud määral on neid teada kõikjalt Eestist, eriti rohkesti aga maa lõunapoolmikust. Osa neist, eriti saartel ja rannikualadel, olid ilmselt rajatud kunagiste väikeste kabelite ümbrusesse, kus maa oli samuti pühitsetud. Lõuna- Eestis, kust külakalmistuid on teada eriti rohkesti, pole enamik neist aga ilmselt kunagi ümbritsenud kabelit.
annaabi.ee 
