Paralleele tekitab ka peategelase loomingu suhe avalikkuse ja kirjastustega. Ei ole kahtlustki, et Meister kirjutas igavese teose (tekib ka küsimus, kust ta selle idee sai, kui tegemist oli tõestisündinud looga; kas äkki ei olnud Wolandil sellega midagi pistmist?), kuid tolleaegsele hämarale rahvamass-ajale midagi nii säravat lilhtsalt ei saanudki sobida. Ütleks, et romaan oli neile inimestele liiga hea, kes istusid kirjanike eliitkohvikus ja mandusid päevast päeva. Ometi oli selline suhtumine Meistrile loomuomaselt võõras, kuigi see oleks ta päästnud suurest meeleheitest. Temagi, nagu Jeua Ha-Notsri, oli omakasupüüdmatu ja uskus inimeste tegelikku headusse. See, et Pilatus oli Jeual surra lasknud, ei omanud Meistrile tähtsust - mees oli oma karistuse kandnud süümepiinade näol. Ta andis prokuraatori vabaks, kuigi ta ise vajas sel hetkel abi, rahu, ja vabakslaskmist vähemalt sama palju
romaani kirjutamine algas, oli kirjanik nimelt nii vana. Paralleele tekitab ka peategelase loomingu suhe avalikkuse ja kirjastustega. Ei ole kahtlustki, et Meister kirjutas igavese teose (tekib ka küsimus, kust ta selle idee sai, kui tegemist oli tõestisündinud looga; kas äkki ei olnud Wolandil sellega midagi pistmist?), kuid tolleaegsele hämarale rahvamass-ajale midagi nii säravat lilhtsalt ei saanudki sobida. Ütleks, et romaan oli neile inimestele liiga hea, kes istusid kirjanike eliitkohvikus ja mandusid päevast päeva. Ometi oli selline suhtumine Meistrile loomuomaselt võõras, kuigi see oleks ta päästnud suurest meeleheitest. Temagi, nagu Jeua Ha-Notsri, oli omakasupüüdmatu ja uskus inimeste tegelikku headusse. See, et Pilatus oli Jeual surra lasknud, ei omanud Meistrile tähtsust - mees oli oma karistuse kandnud süümepiinade näol. Ta andis prokuraatori vabaks, kuigi ta ise vajas sel hetkel abi, rahu, ja vabakslaskmist vähemalt sama palju. Huvitav on raamatust
annaabi.ee 
