21. Sõjandus Euroopas 19. sajandil 1.Prantsuse revolutsioon tõi sõjandusse mitmeid uuendusi. Näiteks värvati vabatahtlikke, kes võitlesid professionaalsete sõjaväelaste juhtimise all ja kellel polnud teenistusse astudes elementaarsemaidki teadmisi sõjapidamisest. Veel ka aadlikest ohvitserid said võimaluse tegutseda väeliikides, suurtükiväes ja jalaväes. Vana sõjaväe professionaalsus ühendati rahva entusiasmiga, armee muutus mobiilsemaks ja efektiivsemaks, st kasutusele võeti laskurid, paindlikum suurtükituli ning rünnakukolonnid. Täiustati ka jalaväerelvi võttes kasutusele ränilukkudega püssid ja bajonetid (täägid), mis andsid jalaväelasele suurema tegevusvabaduse. 2
prominentide, kui ka tavakodanike üle. Viimasel, tõsi küll, jääb siiski võimalus otsustada, kas uskuda kõike, mida ajalehtedes kirjutatakse ja televiisoris näidatakse või mitte. Tänases Eestis näivad ajakirjanikud lausa raisakotkaparvena, kes oma ohvri, hoolimata selle abitusest, koheselt tükkideks rebivad. See kehtib eelkõige niinimetatud kollaste ajakirjade esindajate kohta, kelle ainsaks eesmärgiks näib olevat väljaande läbimüügi suurendamine. Seejuures eiratakse kõige elementaarsemaidki seadusi, mille täitmise kontrollimine iga õigusriigi püha kohus peaks olema. Siinkohal tasub mainida, et on kõigile teada ju ammune tõde, et kedagi ei või süüdlaseks nimetada enne kui tema süü kohtulikult tõestatakse. Kõmureporter aga, märganud kellegi käitumises-olemises midagi kahtlast, ei vaevugi oma huviobjekti selgitust ära kuulama, rääkimata siis tõendusmaterjalide hankimisest. Ajakirjanduse puudumine 21.sajandil näib olevat võimatu.Tema osakaal riigi ühiskonna
sobimatu on niisugune valitsemisasutus, kus viimane sõna antakse massikoosolekule, kus vaid väga vähesed omavad tõelisi teadmisi ja kogemusi nende küsimuste lahendamiseks, mis seal tekkivad. Kõik tõeliselt tähtsad majanduslikud küsimused pannakse sellisel koosolekul otsustamisele, kus ehk vaid vaevalt kümnendik osa liikmetest omavad mingisugust majanduslikku haridust. Kuid see tähendabki ju maa saatuse andmist inimeste kätesse, kes ei oma kõige elementaarsemaidki eeldusi nende küsimuste lahendamiseks. Niiviisi on asjad ka igasuguse teise küsimusega. Milline küsimus ka ei tekkiks, otsustama hakkab ikkagi võhiklike ja 45 oskamatute inimeste enamus. Jääb ju koosoleku koosseis üheks ja samaks, kusjuures arutamisele kuuluvad küsimused muutuvad iga päev. Tegelikult pole ju võimalik eeldada, et ühed ja samad
annaabi.ee 
