Fikseeritud(surnud)kudede uurimine -Fikseerimine-sisestamine-lõikamine-värvimine. Erinevat tüüpi preparaadid: Äigepreparaadid- verepreparaadid Lõikepreparaadid Puutepreparaadid – suuõõne limaskesta preparaadid Vajutuspreparaadid – rasvkoe uurimiseks Lõikepreparaadid Valdav enamik meie ettekujutusest organismide koe ja rakkude ehitusest on saadud lõikepreparaate uurides,kas valgusmikroskoopi või elektronmikroskoopi kasutades. Sellepärast kasutatakse sageli terminid organismide mikroskoopiline struktuur, mikroskoopiline anatoomia. Ka meie praktikumide preparaadid on enamuses lõikepreparaadid. Üldprintsiip: õhemas lõigus on võimalik saada suuremat lahutusvõimet, paksemas lõigus suuremat kontrasti. Enamlevinud fiksaatorid Lõigata ei saa elusaid kudesid,vaid peame nad fikseerima võimalikult elupuhusetena. Lihtfiksaatorid: * 4%PFA *Absoluutne alkohol(enamasti metanool) *Glutaaraldehüüd *Os-hape
dislokatsioonil omab sama suunda kogu dislokatsiooni ulatuses. Servdislokatsioonil on Burgersi vektor b risti dislokatsioonijoonega, vintdislokatsioonil aga paralleelne dislokatsioonijoonega. Tiheda pakkimisega süsteemides näitab dislokatsiooni Burgersi vektor tihedaima pakke suunda kristallis ja on suuruselt võrdne aatomitevahelise kaugusega. Dislokatsioone materjalides võib näha kasutades mikroskoopilisi meetodeid: optilist, elektronmikroskoopiat ja skaneerivat elektronmikroskoopi. Sageli kasutatakse dislokatsioonide mikroskoopiliseks uurimiseks objekti eelnevat söövitamist selektiivsete söövitajatega või dislokatsiooni dekoreerimist. Mõlemad meetodid põhinevad asjaolul, et dislokatsioonil esinevate vabade sidemete tõttu kujutab dislokatsioon materjalis endast energialiiga, mistõttu keemilised protsessid (näit. söövitamine) toimuvad kiiremini ja kristalli pinnale tekivad söövituskujundid, mille kuju sõltub kristalli orientatsioonist (joon. 3.48 ). 5.5
annaabi.ee 
