süsteemi) nimetatakse objektiiviks, silmapoolset okulaariks. Optiliste mikroskoopidega võib saada suurendusi kuni 2000 korda ja eristada detaile, mille mõõtmed on suuremad kui 200 nm. Väiksemate detailide vaatamist segab valguse difraktsioon. Sellepärast kasutatakse suuremate suurenduste ja parema lahutusvõime saamiseks teist tüüpi mikroskoope. Elektronmikroskoobid annavad suurendusi kuni 200 000 korda. Nendes kasutatakse valguse asemel elektronide kimpe (elektronkiiri), millele vastav lainepikkus on palju väiksem valguse lainepikkusest. Sel juhul segab difraktsioon vähem teravate kujutiste saamist ja on võimalik eristada hoopis pisemaid detaile kui optilise mikroskoobiga (kuni 2 nm), näiteks eristada aatomeid teineteisest. Teravikmikroskoobid annavad veel suuremaid suurendusi. Nende abil on võimalik eristada detaile mõõtmetega kuni 0,2 nm. 2
erinevatel viisidel. Elupuhune uurimine – kõige ideaalsem. Elusas organis enamikel juhtudel keeruline või võimatu, sest organid on hulkraksed, enamasti paksud,valgusele ja elektronkiirtele läbimatud. Nii saab uurida ainult pindmisi rakukihte. Seetõttu ongi vajalik lõikude tegemine, et näha sinna ''musta kasti'' sisse. Võimalused: Konfokaalmikroskoobiga ca 100 µm sügavusele Kahe-footonikonfokaalmikroskoobis ca 1mm sügavusele Erinevad koestruktuurid mõjutavad valgust või elektronkiiri üsna sarnaselt. Seetõttu vajavad värvimist(elupuhusel uurimisel kasutatavad vitaal- ja fluorestsentsvärvid). Et näha lähemalt meid huvitavaid protsesse elupuhuselt, siis kasutatakse sageli in vitro meetodeid. *Tükkeksplantaadid – biopsia(pigem diagnostika) *Kudede kultiveerimine rakkude suspensioonina,koekultuurid, organkultuurid Miinuseks: üldpildi ehk terviku kadumine, seoste lõhkumine ümbritsevatest kudedest, kunstlik
Suurendused on märgitud nii objektiivile kui okulaarile, näiteks: 10 x. Optiliste mikroskoopidega võib saada suurendusi kuni 2000 korda ja eristada detaile, mille mõõtmed on suuremad kui 200 nm. Väiksemate detailide vaatamist segab valguse difraktsioon. Sellepärast kasutatakse suuremate suurenduste ja parema lahutusvõime saamiseks teist tüüpi mikroskoope. Elektronmikroskoobid annavad suurendusi kuni 200 000 korda. Nendes kasutatakse valguse asemel elektronide kimpe (elektronkiiri), millele vastav lainepikkus on palju väiksem valguse lainepikkusest. Sel juhul segab difraktsioon vähem teravate kujutiste saamist ja on võimalik eristada hoopis pisemaid detaile kui optilise mikroskoobiga (kuni 2 nm), näiteks eristada aatomeid teineteisest. Elektronkiire koondamiseks kasutatakse elektronmikroskoobis elektrostaatilisi ja magnetläätsi. Elektronkiire suunda muudetakse neis elektri- või magnetvälja abil. Teravikmikroskoobid annavad veel suuremaid suurendusi
annaabi.ee 
