2. sellele vastu toimiva raku antioksüdantse võime vähenemisest või 3. mõlemast efektist. · Oksüdatiivset stressi põhjustavad aktiivsed vabad radikaalid, millel on elektron- orbitaalidel üks või mitut paardumata elektroni. Radikaalil püüab poolvabale orbitaalile mõnelt teiselt osakeselt elektroni võtta, tulemuseks uus radikaal. Radikaalreaktsioonid on ahelreaktsioonid ning põhjustavad ahelasse astuva osakese elektronikaotust e. oksüdeerumist. · Enamik oksüdantidest on rakus hapnikukesksed reaktsioonivõimelised osakesed (reactive oxygen species = ROS), nad võivad baseeruda ka C, N, S või P aatomitel. Raku komponentidele toimivateks (pro)oksüdantideks on O-kesksed superoksiid anioon (*O2-), hüdroksüülradikaal (OH), osoon, H2O2, lämmastikhape, metallid nagu Cu või Fe. Lähedased protsessid toimuvad ka taimeõlide rääsumisel, kooritud õunte pruunistumisel ning Fe roostetamisel.
2. sellele vastu toimiva raku antioksüdantse võime vähenemisest või 3. mõlemast efektist. Oksüdatiivset stressi põhjustavad aktiivsed vabad radikaalid, millel on elektronorbitaalidel üks või mitut paardumata elektroni. Radikaalil on kalduvus poolvabale orbitaalile elektroni mõnelt teiselt osakeselt võtta, tulemusena tekib uus radikaal. Radikaalreaktsioonid on ahelreaktsioonid ning põhjustavad ahelasse astuva osakese elektronikaotust e. oksüdeerumist. Nii endogeensete kui ka toiduga omastatavate antioksüdantide toime mehhanismideks on: 1. superoksiidide tekke pidurdamine mitokondrites, 2. reaktsioonivõimeliste hapnikuradikaalide (ROS) ärakoristamine vähemreaktsioonivõimeliste stabiilsemate radikaalide tekke kaudu, 3. siirdemetallide (Cu, Fe, Co, Ni, Zn, jt.) kelateerimine või eemaldamine ROS tekkekohalt; 4. tekkinud hüdroperoksiidide taandamine, 5. kahjustatud molekulide parandamine.
annaabi.ee 
