Asendusrühmadeks on halogeeniaatomid (fluoro-, kromo-, jodo- ja bromo-). Asendusrühmade arvu väljendatakse eesliidetega di-, tri- jne. Asendusrühma tüviühendiga liitumise kohta tähistatakse kohanumbriga. Funktsionaalnomenklatuuri järgi moodustatakse halogeenühendi nimetus süsivesinikurühma nimetusest, millele lisatakse liide fluoriid, -kloriid, -bromiid- või jodiid. Kõik halogeenid on süsinikust elektronegatiivsemad. Looduslike halogeenühendeid tuntakse väga vähe. Seevastu on inimene loonud ning kasutab laialdaselt väga suurt hulka mitmesuguseid halogeenühendeid. Reaktsioonivõime teeb nad asendamatuteks paljude ühendite valmistamisel. Kõik halogeenühendid on mürgised ning lenduvad ühendid narkootilise toimega. Lahustitena on hästi tuntud diklorometaan, triklorometaan, dikloroetaan, trikloroeteen jt.
HALOGEENID KOOSTAJAD: HANNA-STIINA KORTIN JA KRISTI RÄÄST HALOGEENIDEST ÜLDISELT • HALOGEENID ON VIIA RÜHMA ELEMENDID- FLUOR, KLOOR, BROOM JA JOOD. • PERIOODI KÕIGE ELEKTRONEGATIIVSEMAD ELEMENDID • ÜLEVALT ALLA RÜHMAS AATOMIRAADIUSED KASVAVAD JA ELEMENTIDE ELEKTRONEGATIIVSUS VÄHENEB • VÄLISKIHIS ON 7 ELEKTRONI (TÄIUELIKUST TÄITUMISEST PUUDU 1 ELEKTRON) • MAKSIMAALNE OKSÜDATSIOONIASTE VII JA MADALAIM -I • JOOD ON SEETÕTTU VAID KESKMISE AKTIIVSUSEGA MITTEMETALLILINE ELEMENT LIHTAINED • KOOSNEVAD KAHEAATOMILISTEST MOLEKULIDEST • MOLEKUKILIDEVAELISED JÕUD TUGEVNEVAD MOLEKULIDE MÕÕTMETE
c) TAP pessa pipeteerida 4-5 tilka 0,1 M hõbenitraadi lahust ja asetada sellesse hästi puhastatud vasktraadi tükike. Mis toimub ? AgNO3 + Cu CuNO3 + Ag Vasktükk tõrjub hõbeda välja, aga aeglaselt. d) Kahte portselantiiglisse pipeteerida 5 tilka 6 M HCl lahust ja asetada ühte tükike Zn, teise tükike Cu. Mis toimub ? 2 Zn + 2 HCl 2 ZnCl + H2 Cu + HCl Reaktsioon ei toimu Järeldused : Katses a) tõrjub tõrjuvad raud ja tsink Cu välja, kuna on elektronegatiivsemad. Täpselt sama on ka katsetes b) ja c), ehk Zn on elektronegatiivsem, kui Pb ja Cu on elektronegatiivsem, kui Ag. Katses d) esimeses reaktsioonis tõrjub Zn vesiniku vesinikkloriidist välha, kuna Zn elektronegatiivsus on sururem. Kuid teine reaktsioon ei toimu, kuna vase elektronegatiivsus on väiksem, kui vesinikul. Seega, katsed kinnititasid teooriat: reaktsioonide toimumisest oli näha, et kõik reaktsioonid peale viimase toimusid ning seda oli ka silmaga näha
hargnenud ahelaga alkaanide nomenklatuuriga. Asendusrühmadeks on halogeeniaatomid (fluoro-, kromo-, jodo- ja bromo-). Asendusrühmade arvu väljendatakse eesliidetega di-, tri- jne. Asendusrühma tüviühendiga liitumise kohta tähistatakse kohanumbriga. Funktsionaalnomenklatuuri järgi moodustatakse halogeenühendi nimetus süsivesinikurühma nimetusest, millele lisatakse liide fluoriid, -kloriid, -bromiid- või jodiid. Kõik halogeenid on süsinikust elektronegatiivsemad. Looduslike halogeenühendeid tuntakse väga vähe. Seevastu on inimene loonud ning kasutab laialdaselt väga suurt hulka mitmesuguseid halogeenühendeid. Reaktsioonivõime teeb nad asendamatuteks paljude ühendite valmistamisel. Kõik halogeenühendid on mürgised ning lenduvad ühendid narkootilise toimega. Lahustitena on hästi tuntud diklorometaan, triklorometaan, dikloroetaan, trikloroeteen jt.
Erandiks on vaid He, mille välimises elektronkihis on 1s2 elektronkonfiguratsioon. Seega elemendi suure keemilise inertsuse aluseks on s2p6 elektronkonfiguratsioon välimises elektronkihis. Elektropositiivsed ja elektronegatiivsed elemendid. (joonis 2.11) Elektropositiivsed elemendid on metallid, mis võivad keemilistes reaktsioonides anda ära elektrone ja moodustada positiivseid ioone ehk katioone. Kõige elektronpositiivsemad on perioodilise süsteemi 1A ja 2A grupi elemendid. Kõige elektronegatiivsemad elemendid on oma loomuselt mittemetallid. Nad võivad keemilistes reaktsioonides võtta elektrone ning moodustada negatiivseid ioone ehk anioone. Kõige elektronegatiivsemad elemendid on gruppidest 6A ja 7A. Mõned elemendid gruppidest 4A - 5A võivad käituda sõltuvalt konkreetsest juhust kui elektronpositiivsed või kui elektronegatiivsed elemendid (Ge, Si, As, Ab, P...) Elektronegatiivsus Elektronegatiivsus määrab ära astme, mil määral tõmbab aatom oma elektronkihtidesse