S 2011/2012 18. Elektrokeemia 1 Elektrokeemia alused Galvaanielement Galvaanielement on seadis, milles redutseerumis- ja oks¨udeerumisreaktsioonide tulemusena tekib elektrivool. anood Zn Cu katood 11 00 00 11 11 00 00 11 00 ...
Hüdraatumine on lahustunud aine osakeste seostumine vee molekulidega. Mitte elektrolüüt- ained, mis neutr. molekulidena lahuses. Ioonsed ained on tugevad elektrolüüdid.(sool leelis) Molaarne kontsentratsioon. väljendab moolide arvu 1 liitris. Tugevad happed lahustuvad täielikult ioonideks. Tugevad happed aktiivsed ja ohtlikud. Elektrol. dis. on happe ja vee molekuli vaheline keem. reakts., milles tekivad hüdrooniumioonid ja happe anioonid. Tugevate hapete elektrol. dis. lahuses on täielik. Nõrkadel pöörduv. Mitmeprooton. ainete dis. on astmeline. Nõrgad alused lahustuvad vähe. Tugev alus ja hape, reakts kulgeb lõpuni. Neutr. reakts.- happe ja aluse vaheline reakts., tekib sool ja vesi. Soola hüdrolüüs on neutr. reakts. pöördreakts. Sool reageerib veega, tekib nõrk hape või alus. Mida nõrgem on hape, seda tugevam on soola hüdrolüüs. Mida nõrgema aluse sool, seda tugevam on soola hüdrolüüs.
Lähte Ühisgümnaasium ELEKTROLÜÜS, FARADAY I SEADUS ELEKTROLÜÜSI KOHTA JA ELEKTROLÜÜSI RAKENDUSNÄITED Referaat Koostaja: Jaanus Vaht Juhendaja: Erich Virk Lähte 2015 SISSEJUHATUS Referaadis on juttu elektrolüüsist, Faraday I seadusest ning elektrolüüsi rakendusnäidetest. Elektrolüüs on levinud meetod nii keemias kui ka tööstuses. Toimuma panemiseks kasutatakse alalisvoolu. Elektrolüüs on oluline samm tööstuse, kuna sellega eraldatakse lihtained looduslikest materjalidest. Faraday I seadus on referaadis välja toodud, lisaks on elektrolüüsi rakendusnäited, mis võivad olla paljudele inimestele suureks abiks. Referaadi lugeja saab palju uusi teadmisi. Saadakse teada, milline on Michael Faraday esimene seadus elektrolüüsi kohta ning kuidas tuleb kasuks elektrolüüs. Kus seda kasutada ja mille jaoks see...
2. Aluminotermia alumiinium on aktiivne metall ja vähemaktiivsetest (kuumutamisel) tõrjub teise välja. Cr2O3 + 2Al ->t Al2O3 + 2Cr 3. Särdamine (tootmise üks etapp) enamasti sulfiidsed maagid kuumutatakse hapnikuga, viiakse metall oksiidiks ja eraldub SO2. 2PbS + 3O2 -> 2PbO + 2SO2 4. Elektrolüüs elektrivool juhitakse läbi, asi laguneb ära ja metall tuleb välja. 2Al 2O3 ->elektrol. 4Al + 3O2 5. Sula naatriumkloriidi elektrolüüs 2NaCl -> elektrol. 2Na + Cl2(üles) 6. Paekivi kuumutamisel toodetakse kustutamata lupja CaCO3 ->t CaO + CO2(üles) Maagi töötlemise etapid: Maak -> rikastamine-> Rikastatud maak ->särdamine (O2)-> Metalli oksiid ->redutseerija-> Metall 4. Elektrolüüs elektrolüüdi lahuses või sulas elektrolüüdis elektrivoolu toimel kulgev redoksreaktsioon. Elektrolüüs kulgeb elektrienergia arvel. Elektrolüüsi korral toimuvad redutseerimine ja oksüdeerumine ereldi elektroodidel
Termini PLASMA võttis füüsikas 1929 kasutusele I. Langmuir, plasma kineetikat on uurinud L. Landu, elektromagnetvälja ja plasma vastastikumõju on käsitlenud ning magnethüdronaamika võrrandid esitanud H. Alfen. Plasma on aine eriline olek, mille puhul on aatomituumade ümbert nende elaktronkattes osaliselt või täielikult ära rebitud. Füüsikaliselt positiivsest ja negatiivsest laengukandjast ning aatomitest (molekulidest) koosnev keskkond, milles erinimelise laengukandjate tihedus (n) on võrdne. Mida kõrgem on plasma temperatuur, seda suuremad on osakeste kiirused. Maailmaruumis on 99,9% plasma-olekus, kusjuures tihedus võib muutuda väga suures vahemikus, Näiteks: tähtedevahelises ruumis n=1 m-3 ja tahkes kehas n=1028 m-3, tähtede sisemuses on tihedus veelgi suurem. Maal tekib plasma harmooniline gaaslahenduses (kaar- ja huumlahenduses). Eristatakse madalatemperatuurilist (to < 105 K) ja kõrgetemperatuurilistes lahendusplasmat (t o 10 5-...
VESINIK ÜLDINE · Aatomiehituselt kõige lihtsam element. · Aatomi elektronkattes ainult 1 elekron. · Võimalikud oksüdatsiooniastmed ühendites on I ja l. · Erinevalt teistest puudub tal vesinikioonil elektronkate. · Vesinikioon on ainult aatomituum e. Prooton. · Positiivse osalaenguga vesiniku aatomid saavad moodustada elektronegatiivse elementide aatomitega ka täiendava sideme vesiniksideme. LIHTAINE · Koosneb H2 molekulidest, allotroope ta ei moodusta. · Tavatingimustes värvitu ja lõhnatu gaas. · Kõige madalama sulamis- ja keemistemperatuuriga. · Vesiniku molekulid on erakordselt väikesed ja mittepolaarsed. · Lahustub vees väga vähe. · Füüsikalised jõud nõrgad. · Tihedus on väiksem kui heeliumil. LEVIK LOODUSES · Vesinik on üks levinumaid mittemetallilisi elemente maakoores. · Maailmaruumis on vesinik aga kõige levinum keemiline element. · Moodustab põhiosa Päikese massist. · Looduses lihtainena vesinikk...
Valga Gümnaasium 2008 Metallide tootmise põhiklassid Referaat Koostaja: Liisi Eelsaar Juhendaja: õp Merike Madal 2 Valga 2008 Sisukord 0 Sisukord 2 1 Metallid 3 2 Metallide tootmine 3-4 3 Pürometallurgilised meetodid 4-5 3.1 Karbotermia 5 3.2 Vesiniku kasutamine 5-6 3.3 Metallotermia, Aluminotermia 6 4 Hüdrometallurgilised meetodid 6-7 5 Elektrometallurgilised meetodid 7 6 Kasutatud kirjandus 8 ...
lahuses on tema ioonide kontsentratsioonide korrutis kindlal temperatuuril jääv suurus. Mida väiksem on K1, seda väiksem on sademe lahustuvus (sama tüüpi elektrolüütide korral). Lahustuvuskorrutised (seega ka lahustuvused) võivad eri ainetel olla väga erinevad (mitmekümne suurusjärgu ulatuses). Lavoisier seostas happelisust hapnikusisaldusega Liebig - hapete vesinikteooria (vesinik asendatav metalliga) Arrhenius - elektrol. dissots. teooria, mille järgi happed ja alused dissotsieeruvad lahuses vastavateks ioonideks. Brnstedi-Lowry üldistatud prootoniteooria (1923): molekuli või iooni happelised omadused seisnevad võimes loovutada prootoneid teisele osakesele. Järelikult: esinevad nii molekulaarsed kui ioonilised happed ja alused ; happelisus ja aluselisus sõltub konjugeeritud paarist, võimaldab arvutada hapete tugevust. Vesinikeksponent (pH): Happelisust-aluselisust ebamugav väljendada
küllastunud lahusega. Massitoimeseaduse kohaselt: K= a+ a-: at . (K - tasakaalukonstant, a - aktiivsused). Rasklahustuva elektrolüüdi küllastunud lahuses on tema ioonide kontsentratsioonide korrutis kindlal temperatuuril jääv suurus, mida nimetatakse lahustuvuskorrutiseks (K1). Happelised ja aluselised omadused: Lavoisier (1778) seostas happelisust hapnikusisaldusega. Liebig (1837) : hapete vesinikteooria (vesinik asendatav metalliga). Arrhenius (1887) : elektrol. dissots. teooria, mille järgi happed ja alused dissotsieeruvad lahuses vastavateks ioonideks. Brnstedi-Lowry üldistatud prootoniteooria (1923): molekuli või iooni happelised omadused seisnevad võimes loovutada prootoneid teisele osakesele. Lewis : happelis-aluselised reaktsioonid on vastasmõju liik, milles aluse molekuli vaba elektronipaar ühineb happe molekuliga, tekitades kovalentse sideme. Vee
1.Vesinik Arvatavasti sai vesiniku esmakordselt 16.saj. saksa loodusteadlane T.Paracelsus. Uuris põhjalikumalt ja vesiniku avastajaks peetakse hoopis H. Cavendishi (1776). Elementaarse loomuse avastajaks on A. Lavoisier 1783. Elemendina: mõõduka aktiivsusega, o.-a. 1, 0, -1 3 isotoopi: 1H prootium ("taval." vesinik) see on nn harilik vesinik, mille aatomi tuumas on ainult üks prooton. 2H = D deuteerium ("raske vesinik") aatomi tuumas on 1 prooton ja 1 neutron. looduses (Maal) 6800 korda vähem aatomeid ; D 2 kasut. aeglustina aatomienergeetikas ja vesinikupommi komponendina. Avastati H. C. Urey jt poolt 1931.a. 3H = T triitium ("üliraske vesinik") aatomi tuumas on 1 prooton ja 2 neutronit. Sisaldus maakoores massi järgi väike (0,87%); aatomite arvu järgi suur (17% aatomi-%); leviku poolest Maal 9. kohal; universumis kõige levinum element; T on radioaktiivne beetakiirgur, mille lagunemisel tekib heeliumi isotoop. T...
1. ELEMENTIDE RÜHMITAMISE PÕHIMÕTTED 1.1. Elementide jaotus IUPAC’i süsteemis Reeglid ja põhimõtted, kohaldatuna eesti keelele: Karik, H., jt. (koost.) Inglise-eesti-vene keemia sõnaraamat Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998, lk. 24-28 Rühmitamine alanivoode täitumise põhjal 2. ELEMENDID Vesinik Lihtsaim, kergeim element Elektronvalem 1s1, 1 valentselektron, mille kergesti loovutab → H+-ioon (prooton, vesinik(1+)ioon) võib ka siduda elektroni → H- (hüdriidioon, esineb hüdriidides) Perioodilisusesüsteemis paigutatakse (tänapäeval) 1. rühma 2.1.1. Üldiseloomustus Gaasiline vesinik – sai esimesena Paracelsus XVI saj. – uuris põhjalikult H.Cavendish, 1776 – elementaarne loomus: A.Lavoisier, 1783 Elemendina: mõõduka aktiivsusega, o.-a. 1, 0, -1 3 isotoopi: 1 H – prootium (“taval.” vesinik) 2 H = D – deutee...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
