Kõige laiemalt kasutatavaks meetodis südame töö uurimiseks on elektrokardiograafia EKG. See põhineb sellel, et iga lihase tööga kaasnevad teatud elektrilised impulsid ja neid on võimalik täpselt fikseerida ning kas kohe monitori ekraanil jälgida või hiljem üleskirjutust analüüsida. EKG uuringutel kasutatakse erinevaid lülitusi südame eri osade uurimiseks, kuid tuntuim on põhilülitus, mis annab üldpildi kogu südamest. EKG aparaadi e elektrokardiograafiga registreeritud elektrokardiogrammil on näha joon, mis on kohati sirge, kohati aga järskude sakkidega sirge joon tähendab diastolit (lihas ei tööta), sakid aga südame eri piirkondade tööga kaasnevaid elektriliste potentsiaalide muutusi: · P-sakk näitab kodade lihaskoe depolarisatsiooni enne kokkutõmmet · QRS-sakkide kompleks näitab vatsakeste lihaste depolarisatsiooni · T-sakk näitab vatsakeste lihaste repolarisatsiooni
EKG-pildil näha olevate sakkide suurused (kõrgused) sõltuvad samuti elektrit juhtivatelt elektroodidelt saadavate vektorite omavahelisest suhtest. Kui infarkti korral südame tagaseina juures mingi lihaseosa rivist välja läheb, siis puuduvad selle osa elektrilised pinged, mida südame tagaseinas mõõta. Eesmiste rinnakuelektroodide juures aga lähevad sakid suuremaks, sest puudub südame tagaseina „vastasmängija“, mille vektor muidu maha lahutataks. Elektrokardiograafiga saadav pilt trükitakse tavaliselt EKG-ribale, milleks kasutatakse EKG- paberit. Südamesageduse esitamine EKG-paber on standardne. Tänu sellele saab erinevaid EKG-kõveraid võrrelda. 765 Joonis 51.5. EKG paber EKG-paberi omadused See on millimeeterpaber, millel on iga 75 mm järel märgistus – see vastab standardsel joonestuskiirusel kolmele sekundile. 25 mm vastab siis ühele sekundile, seega on 5 mm 0,20
annaabi.ee 
