värvilisi valgusi väga palju, sest üleminek ühelt spektri värvuselt teisele on sujuv. Valge valgus on liitvalgus ja koosneb värvilisest valgusest. Valguskiirgus tekitab inimese silmas valgusaistingu. Erineva lainepikkusega valguskiirgust tajub inimene erineva värvusena. Inimene on võimeline eristama 2 nm suurust muutust valguskiirguse lainepikkuses. Seega on inimene teoreetiliselt võimeline eristama umbes 150 spektrivärvi. 32. Valgusallikad ja nende olemus. Peamisteks elektrivalgusallikateks on hõõg-, madalrõhu-, luminooor- ja kõrgrõhuelavhõbedalamp. Hõõglambid on kõige levinumad valgusallikad. Nende suur puudus on see, et ainult 2 - 4% kogu tarbitud võimsusest muundub valguseks, ülejäänud osa aga soojuseks. Neil on spiraalikujuline volframniit, mis asub vaakumis või inertsgaasis. Luminofoorlambid on täidetud väärisgaasiga (neoon, argoon või krüptoon) koos tilga elavhõbedaga, mis on vajalikud kaarlahenduse tekitamiseks lambis
1lx = m2 Mõiste valgustugevus iseloomustab valgusallika valgusvoo jaotust ja määrab valgusvoo tiheduse kindlaksmääratud suunas, sest mõned valgusallikad kiirgavad erineva intensiivsusega eri suundades. Rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI) järgi on valgustugevuse mõõtühikuks kandela (cd), mis on SI põhiühik ja kindlaks määratud sellekohase etaloniga. 4.2 ELEKTRIVALGUSALLIKAD Peamisteks elektrivalgusallikateks on hõõg-, madalrõhu-, lumino- foor- ja kõrgrõhuelavhõbedalamp. Hõõglambid on kõige levinumad valgusallikad. Nende suur puudus on see, et ainult 2 4% kogu tarbitud võimsusest muundub valguseks, ülejäänud osa aga soojuseks. Neil on spiraalikujuline volframniit, mis asub vaakumis või inertsgaasis (argoon, ksenoon). Hõõgniidis muundub elektrienergia nähtava kiirguse energiaks, mis mõjub inimese nägemisorganeile ja loob seal valgele lähedase valgusaistingu
annaabi.ee 
