Sõltuvalt sellest, kus oli saadud elektrivigastus, märgatakse järgmised tüübid:[3] Tootmisalane; Olmeline; Looduslik. Kokkupuude kestuse järgi elektrivigastused jagunevad 2 liiki:[3] Krooniline. Näiteks, pikaajalisel tööl suure voolugeneraatoriga kui mõjub kaua ja märkamatult elektrivoolu pinge tervisele. Nendel inimestel on märgatud väsimus, mälu- ja unehäired, peavalu, kõrge vererõhk.[2] Hetkeline. Elektrilahenduse saamine inimesega väga lühikese aja jooksul. Elektrivoolu tugevus, mida peetakse inimesele ohtlikuks ja mis toob kaasa elektrivigastust, ületab 0,15A ning vahelduv- ja alalispinge üle 36V. Elektrilöögi toime tagajärjed võivad olla väga erinevad: elektrilöök võib põhjustada südame-, vereringe, hingamiseseiskumist, teadvusekaotust. Peaaegu alati elektrivigastusega kaasneb naha, limaskestade ja luude kahjustus
Doppler efekt Valgust lahutatakse spektriks, klaasprisma või difraktsioonivõre abil. Pideva spektri annavad hõõguvad tahked kehad, vedelikud ja küllalt tihedad gaasid. Joonspektri tekitavad hõredad gaasid ja aurud kõrgel temperatuuril või elektrilahenduse mõjul. Igal elemendil on iseloomulik joonspekter.Neeldumisspektri tekitavad aurud ja gaasid, kui nende taga asub pidevspektrit andev valgusallikas.Neeldumisjooned asuvad täpselt samades kohtades,kus asuksid antud gaasi kiirgusjooned.Seega saab spektrite uurimisega teha kindaks valgust kiirgavate või neelavate gaaside keemilist koostist. Kiirgavate või neelavate aatomite hulka saab määrata joonte intensiivsuse järgi. Tahke keha koostist spektraalanalüüsiga määrata ei saa
ühtlustumise kiirus. Kui ESD siirdub juhtivasse materjali, saab just see viga . Kui laengu siirdumine ei ole kontrollitud, tekib väga tugev vooluimpulss – 40 000 V potentsiaali korra kuni 70 A, seda väga lühikese aja (10-20 nanosekundi) jooksul. Kuidas kaitsta staatilise elektri eest? Ilma ESD-kaitseta on elektroonikaseadiste tootmine sisuliselt sama, mis praagi tootmine, sest tekkivaid vigastusi ei ole kahjuks enamikul juhtudel kohe võimalik määrata. Staatilise elektrilahenduse põhjustatud vigadest on ligi 90% varjatud vead, mis ei tule ilmsiks kohe, vaid alles nädalate või kuude pärast. Loomulikult ei oska keegi seostada seadme ülesütlemist varem toimunud staatiliste elektrilahendustega. ESD-kaitseks kasutatakse ainult staatilist elektrit hajutavaid ja vähesel määral tekitavaid materjale. Rahvasuus ja reklaamides nimetatakse selliseid materjale antistaatilisteks. See sõna on tänaseks mõnevõrra aegunud
oksüdeerija. Sissehingamisel ärritab ta limaskesti. Kuna osoon on mürgine ka mikroobidele, kasutatakse teda desinfitseerimiseks ja joogivee puhastamiseks. Osoneeritud joogivesi on sinaka tooniga ja klooritud veest palju maitsvam. Veel kasutatakse osooni kliimaseadmetes ja paberi- ning toiduainetetööstuses, tema abil sünteesitakse lõhnaaineid (vanilliini, roosiõli) ja bioaktiivseid ühendeid (glutamiinhapet, neerupealise ja munasarja hormoone. Tehislikult toodetakse osooni osonaatorites elektrilahenduse toimel õhuhapnikust. Vähesel määral tekib osooni ka elektrikeevitusel, röntgeniaparaadi ja elektripuuri töötamisel. Looduses tekib osooni välgu toimel ja mõningate taimede elutegevuse kõrvalproduktina (näiteks männivaigu ja teatud merevetikate oksüdatsioonil). Väikeses kontsentratsioonis annab osoon õhule iseloomuliku "värske" lõhna, mida võib tunda männimetsas või peale äikest, see on inimorganismile kasulik.
Neoon kondenseerub temperatuuril 27,1 kelvinit ja tahkub temperatuuril 24,6 kelvinit. Neoon on värvitu. Elektronlampides ja neoonlampides hõõgub ta punakas-oranzilt. Neoon on väärisgaasidest heeliumi järel kõige kergem (väiksema tihedusega). Külmutusvõime ruumalaühiku kohta on neoonil vedela heeliumi omast üle 40 korra suurem ja vedela vesiniku omast kolm korda suurem. Tavaliste pingete ja voolutugevuste korral annab neoon haruldaste gaaside seas kõige intensiivsema elektrilahenduse. Väärisgaasid kuuluvad õhu koostisesse ja neid toodetaksegi tööstuslikult vedela õhu fraktsioneerival destillatsioonil. Õhus sisaldub teda normaalolukorras 0,0012 protsenti. Neoonlampide punakas-oranzi valgust kasutatakse laialdaselt neoonreklaamis. Sõna "neoon" kasutatakse selles seoses ka teiste gaaside puhul, mis annavad teisi värve. Vedelat neooni kasutatakse ka odava krüogeense külmutusagensina. Enamikus rakendustes on ta odavam külmutusagens kui heelium
Veel kasutatakse osooni kliimaseadmetes ja paberi- ning toiduainetetööstuses, tema abil sünteesitakse lõhnaaineid (vanilliini, roosiõli) ja bioaktiivseid ühendeid (glutamiinhapet, neerupealise ja munasarja hormoone). Osooni kasutatakse ka toitainete säilitamisel - külmutite osoonitud õhus säilivad lihasaadused kaks korda kauem. Meditsiinis kasutatakse osooni sokiseisundist ja narkoosi alt väljatoomiseks. Tehislikult toodetakse osooni osonaatorites elektrilahenduse toimel õhuhapnikust. Vähesel määral tekib osooni ka elektrikeevitusel, röntgeniaparaadi ja elektripuuri töötamisel. Looduses tekib osooni välgu toimel ja mõningate taimede elutegevuse kõrvalproduktina (näiteks männivaigu ja teatud merevetikate oksüdatsioonil). Väikeses kontsentratsioonis annab osoon õhule iseloomuliku "värske" lõhna, mida võib tunda männimetsas või peale äikest, see on inimorganismile kasulik. Osoonikiht ehk osonosfäär asub 10 -50 km kõrgusel maapinnast
Veel kasutatakse osooni kliimaseadmetes ja paberi- ning toiduainetetööstuses, tema abil sünteesitakse lõhnaaineid (vanilliini, roosiõli) ja bioaktiivseid ühendeid (glutamiinhapet, neerupealise ja munasarja hormoone). Osooni kasutatakse ka toitainete säilitamisel - külmutite osoonitud õhus säilivad lihasaadused kaks korda kauem. Meditsiinis kasutatakse osooni sokiseisundist ja narkoosi alt väljatoomiseks. Tehislikult toodetakse osooni osonaatorites elektrilahenduse toimel õhuhapnikust. Vähesel määral tekib osooni ka elektrikeevitusel, röntgeniaparaadi ja elektripuuri töötamisel. Looduses tekib osooni välgu toimel ja mõningate taimede elutegevuse kõrvalproduktina (näiteks männivaigu ja teatud merevetikate oksüdatsioonil). Väikeses kontsentratsioonis annab osoon õhule iseloomuliku "värske" lõhna, mida võib tunda männimetsas või peale äikest, see on inimorganismile kasulik. Osoonikiht ehk osonosfäär asub 10 -50 km kõrgusel maapinnast
Ta kondenseerub temperatuuril 27,1 kelvinit ja tahkub temperatuuril 24,6 kelvinit. Neoon on värvitu. Elektronlampides ja neoonlampides hõõgub ta punakas-oranzilt. Neoon on väärisgaasidest heeliumi järel kõige kergem (väiksema tihedusega). Külmutusvõime ruumalaühiku kohta on neoonil vedela heeliumi omast üle 40 korra suurem ja vedela vesiniku omast kolm korda suurem. Tavaliste pingete ja voolutugevuste korral annab neoon haruldaste gaaside seas kõige intensiivsema elektrilahenduse. Levik Õhus sisaldub teda normaalolukorras 0,0012 protsenti. Rakendused Neoonlampide punakas-oranzi valgust kasutatakse laialdaselt neoonreklaamis. Sõna "neoon" kasutatakse selles seoses ka teiste gaaside puhul, mis annavad teisi värve. Vedelat neooni kasutatakse ka odava krüogeense külmutusagensina. Enamikus rakendustes on ta odavam külmutusagens kui heelium. Neooni kasutatakse veel: · kõrgepingeindikaatorites · liigpingepiirikutes · lainemõõturites
poole valgussambad, mis ei olnud ei välgud ega virmalised. Seda tüüpi kuni 90 kilomeetri kõrgusele ulatuvad punaseid elektrilahendusi kutsutakse nüüd spraitideks(ingel sprite- haldjas).Kui spraite uurima ja nendest kirjutama hakati, selgus et paljud, nende hulgas ka teadlased, olid neid varemgi nänud, kuid kas polnud enda vaatlustest rääkinud või siis seletati nende suulisi teateid ufo- laadsete silmapetetega. Spraidid pole ainus ülalpool pilvi toimuva elektrilahenduse vorm. Teist tuntud lahendusvormi nimetatakse sinisteks jugadeks(ingl blue jets). Need esinevad spraitidest madalamal, algavad vahetult pilve tipust, jõuavad kuni 40 kilomeetri kõrguseni ja võivad süüdata elektrilaengut kõrgemale edasiviiva punaka spraidi. Pilvedest ülalpool esinevad lahendused on kahjuks väga raskelt vaadeldavad, sest helendus on nõrk ja äikesepilv ise rikub nähtavuse. Äikesepilve kohal on õhk hõredam ja seal juhib ta paremini elektrit kui maapinnal
Huumlambid e. neoonlambid (joon.4.15) on külmkatoodiga gaaslahendusseadised, mille pingestamisel tekib elektroodide vahel helenduv huumlahendus. Neoonlampide töötamiseks peab alati olema nendega järjestiku lülitatud voolu piirav takisti, mis võib olla ka lambi soklisse sisse ehitatud. Ioonseadised e. gaaslahendusseadised on elektrovaakuumseadised, mille töö põhineb elektrilahendusel väärisgaasides (neoon, krüptoon, argoon) või metalliaurudes (elavhõbe). Elektrilahenduse tüübi järgi eristatakse huum-, kaar-, ja koroonalahendusseadiseid. Gaaslahendus on elektrivool gaasis elektrivälja toimel. Selle tekkimiseks ja säilitamiseks on vaja, et gaasis tekiks pidevalt laengukandjaid (vabu elektrone ja ioone). Kui gaasi elektrijuhtivust põhjustab ainult välise ionisaatori mõju, siis nimetatakse gaaslahendust sõltuvaks. Gaaslahendust, mis jätkub ka peale kõgi väliste ionisaatorite kõrvaldamist, nimetatakse sõltumatuks
Reaktsiooni käigus O aatom tavaliselt liidab elektrone, elektronide loovutamine on äärmiselt haruldane (näit. OF2 moodustumine) Seega: tavaliselt O liidab elektrone (OKSÜDEERIJA) ja teine lähteaine loovutab elektrone (REDUTSEERIJA) 3.20.4.1. Oksiidid Kui teine lähteaine on lihtaine, tekivad oksiidid Otseselt ei reageeri hapnikuga (peale ülalnimetatud ¤): Au, Pt, Xe, Kr (kuid oksiidid olemas) (Hal-dega reageerib elektrilahenduse või UV-kiirguse mõjul) Reaktsioonides kõigi lihtainetega, v.a. F2, on hapnik oksüdeerijaks Oksiidid (anorgaanil.) – ühendid, mis koosnevad kahest elemendist, millest üks on hapnik (DEFINITSIOON) – teise elemendi oksüd.-aste oksiidis I … VIII Oksiide saadakse a) liht- või liitainete oksüdeerimisel 4Al + 3O2 → 2Al2O3 2As2S3 + 9O2 → 2As2O3 + 6SO2 ühendite (hüdroksiidide, karbonaatide jt.) lagunemisel Cu(OH)2 → CuO + H2O CaCO3 → CaO + CO2
annaabi.ee 
