3.Klassikajärgne periood (3. saj eKr 6. saj p.Kr) Seda perioodi nimetatakse ka Aristotelesele järgnevaks ajastuks ja seda iseloomustab ühelt poolt klassikalise mõtlsemise edasiarendamine mitmesugustes vooludes ja koolides, teisalt aga ka juba olemasoleva filosoofilise ainese kordamine. Seda pikka ajastut võime vaadelda kolmes ulatuslikus perioodis: a) klassikajärgsed koolkonnad stoitsim, epikureism, skeptitsism; b) elektilised koolkonnad hilisem skeptitsisim ja uusidealistlikud uuenduspüüded; c) klassikalise idealismi järelõitseng uusplatonismis. [5:11] Üldiseloomustus Filosoofilise mõtlemise katsed ulatuvad kreeklaste juures kaugesse minevikku. Juba igivanas religioosses luules ja mütoloogias esineb säärase elu-ja maailmaseletamise elemente, mõtisklusi, mis aga ei ulatu veel iseseisva järelemõtlemiseni. Elu, inimese ja maailma
kortikaalsete neuronite reaktiivsust taalamusest tulevatele stiimulitele. Koos moodustavad need juhteteed üleneva ärgastussüsteemi. REM UNI REM uni ajal aktiivsus suureneb ajusillas, limbilises süsteemis, kiiru ja oimusagaras. Aktiivsus väheneb primaarses nägemisalas, prefrontaalkoores ning motoorses alas. PGO- lained : kindla mustriga kõrge amplituudiga elektilised potentsiaalid, mis detekteeritavad kõigepealt ajusillas (pons), kulgevad edasi hüpotaalamuse lateraalsesse põlvkehasse (corpus geniculatum) ja kuklakoorde (occipital cortex). REM deprivatsioonile järgneva une ajal oluliselt suurem PGO lainete sagedus. Lihastoonia : ajusillast alanevad signaalid seljaajju, mis pärsivad skeletilihaseid kontrollivaid motoneuroneid. Kiired silmaliigutused – ajusillas osa necleus reticularis pontis oralis rakkude aktiivsuse tõttu.
annaabi.ee 
