Nimelt Eleanori isa jõi. Kord võttis ta tüdruku jalutuskäigule kaasa ja jättis ühe baari ette ootama tähendusega, et tuleb kohe tagasi. Läks tunde. Elliott oli täiesti unustanud oma väikese tütre, kes teda väljas vapralt ootas, kuni keegi perekonnatuttav ta koju viis.3 Kahjuks see sündmus ei aidanud Elliottil oma probleemist võitu saada, ta hakkas hoopis rohkem jooma ning kadus tihti mitmeteks kuudeks. Eleanorile öeldi selgituseks, et isa on puhkusel tervist parandamas. Esimest korda sai Eleanor õeks 1889. aastal, kui sündis tema vend Elliott Jr. Roosevelt. Teine Eleanori vend sündis 1891. aastal 28. juunil, kui Eleanor oli 6-aastane. Tema nimeks pandi Gracie Hall Roosevelt. Möödus aasta, kui Rooseveltide perekonda hakkasid tabama tragöödiad. Aastal 1892 suri kolme lapse ema Anna Hall Roosevelt. Ta suri ootamatult
see, kes tema vabastamiseks raha kogus ning poja Inglismaale tagasi tõi. Vanadusepõlv Eleanori poeg Richard Lõvisüda suri 1199. aastal ning valitsejaks sai Eleanori noorim poeg John Maata. Kuigi Eleanori meelest ei olnud see ideaalne, toetas ta siiski poega, üritades suhteid Prantsusmaaga siluda. 1202. aastal algas sõda, kus Prantsusmaa kuningas Johni vastu astus. See oli sõda, kus John tohutu suure osa oma valdustest kaotas. Ainukesed võidukamad hetked olid suuresti tänu Eleanorile, kes teda igati aidata püüdis. Eleanor suri 1204. aastal Fontevrault kloostris, kuhu ta pages pärast sõja ajal toimunud Mirebeau kloostri intsidenti, kus Prantsusmaa pool sõdinud lapselaps Arthur neid ründas. Lisa 1. „Lein ei ole haigusest väga erinev: oma hoogsas tules ei tunne ta isandaid, ei karda kolleege, ei austa ega säästa kedagi, isegi mitte iseennast.“ „Puid ei tunta mitte nende lehtede, isegi mitte nende õite, vaid nende viljade järgi.“ Kasutatud allikad:
annaabi.ee 
