sugulasrahvas. Põhjapoolne osa Lapimaast jääb tundravööndisse, kuid lõunapoolne ulatub okasmetsavööndisse. Lapimaa on võrdlemisi mägine, kuna tema piiresse jäävad Skandinaavia mäestiku põhjaosa ning Hibiinid. Ka tasasel maal kerkib siin- seal kõrgemaid mägesid, tundraid. Lapimaa rahvaarvuks loetakse umbes 1 miljon, kuid laplasi on nende hulgas vaevalt 30 000. Enamik laplasi elab Norras. Ise hüüavad nad end saamideks ja peavad laplase nimetust halvustavaks. Traditsioonilise elatusviisi järgi jaotuvad laplased põhjapõdrakasvatamisega tegelevateks tundrulaplasteks (Põhja-Rootsi ja Norra sisemaa), põdrakasvatajaist ja kalastajaist metsalaplasteks (Rootsi, Soome, Venemaa) ja kaluritest merelaplasteks (Põhja-Norra rannik). Parimad ajad külastamiseks on talvel, kui soovitakse näha virmalisi. Varakevadel (juuni algus, vastab meie maile), kui sääsed pole veel ärganud või sügisel
varem ka õmmelda. Ilmselt siiski alles neoliitikumis, 70006000 a eKr lisandus kangakudumine. Materjali selleks tehti ise, esmalt tarvitati taimseid kiude, arvatavasti oli esimeseks nõges, mõnevõrra hiljem hakati kasutama lina. Kõige hiljem võeti kasutusele loomsed saadused vill. Kõik eeltoodud olid siiski vaid välised nähtused, mis kaasnesid suurema sisulise muutusega, selleks oli uue elatusviisi kasutuselevõtmine. Selleks uueks elatusviisiks said maaviljelus ja karjakasvatus, millega sai alguse elatusvahendite süstemaatiline tootmine. Seda arengut on nimetatud ka neoliitiliseks revolutsiooniks. Niivõrd suured muutused majandus- ja eluviisides toovad alati kaasa ka muutuseid vaimses sfääris. Miks üldse leidis aset selline muutus? Selle üle vaieldakse veel praegugi ning on mitmesugused teooriad nimetatud küsimuses
annaabi.ee 
