Karjast saadi liha ja piima ning nahka ja villa. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Sõna mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama, pole kindlalt võimalik määratleda. Igatahes 13. sajandi dokumentides on sageli märkusi mesipuude ja meekarjamaade kohta. Küttimine on koriluse kõrval inimkonna iidseim elatusala. Jahindus püsis tähtsaima elatusalana kuni esimese aastatuhandeni e. Kr. Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist. Kalaveed kuulusid üksikutele küladele. Püüdmas käidi hooaegadel, peamiselt kevadel, ja ühiselt, kui põllutöödest aega üle jäi. Käsitöö oli Eesti külas kuni 19. sajandi viimase veerandini valdav viis töö- ja tarberiistade, argi- ja pidurõivaste ning kõigi muude eluks vajalike asjade muretsemiseks
nahkadest sai kehakatet, luudest tööriistu, sooled täitsid nööri aset jne. Küti vanemat relvastust võime arheoloogiliste leidude põhjal üksnes ette kujutada. Tõenäoliselt kuulusid sinna oda, kirves ja vibu nooltega. Ulukite tabamist hõlbustasid kahtlemata ka mitmed püünised, nagu need suures osas rahva mälus ka tänaseni on säilinud. Peamisteks jahiloomadeks olid põder, kobras ja karu, hiljem lisandus neile ka metssiga. Jahindus püsis tähtsaima elatusalana kuni esimese aastatuhandeni e. Kr. Karjakasvatuse ning põlluharimise areng ei toonud kaasa siiski küttimise unustamist. Pigem võib arvata, et esimesed koduloomad sarnanesid metsloomadele mitte üksnes välimuse,vaid ka eluviiside poolest nad jooksid metsa all vabalt ringi inimasulate läheduses, kus neid jõudumööda toideti ja valikuliselt toiduks kinni püüti. Aja möödudes arenesid edasi siiski nii põllumajandus kui jahirelvad. Sellega kaasnes metsade ja ulukite arvu vähenemine
annaabi.ee 
