osas, on pärit 1684 aastast. See oli väike riigimõis, mida haldasid rentnikud- reservohvitserid või Pärnu kaupmehed. Esimeseks rentnikuks oli leitnant Karl Friedrich Lilienfeld, viimasteks rentnikeks olid Graebnerid. Algul väikest mõisa suurendati järk-järgult kuni selle käes oli ligi 200 ha. Mõisa maad harisid kihnlased (sel ajal umbes 400) teokohustuse korras, mis oli siiski väiksem, kui mandrimõisates. Peale selle tuli püüda mõisale kalu ja küttida hülgeid. Elanikkonna elatisallikaks olidki põlluharimine, kalapüük ja hülgeküttimine. Kultuur ja traditsioonid Tänapäeva Kihnu on omapärane sulam kaasajast ja minevikust. Kõrvuti isaisade aegadest pärit tarkuste, kommete, esemete ja tööriistadega kasutab kihnlane moodsat tehnikat ja hoiab end kursis mujal maailmas toimuvaga. Eraldatus suurest maast on muutnud kihnlase vähenõudlikuks, visaks ja ettevaatlikuks väljastpoolt tuleva vastu. Ta armastab nalja, eksisteerib n.ö
Asunduse loomine ei läinud väga kergesti ja alguses toimus kokkupõrkeid kohalike rahvastega hottentottide ja bushmanitega, kellele kuulusid karjamaad. 1657. a vabastas Kapi koloonia kubernes Jan van Riebeeck mõned sõdurid lepingukohustustest ja nad hakkasid vabade kodanikena rajama oma farme. Neil oli kohustus, et nad pidid talu toodangu müüma suures osas kompaniile ning neid hakati kutsuma buurideks (holl. Boer – talupoeg). Peamiseks elatisallikaks kujunes neile karja-, eriti lambakasvatus. Neil tuli ka koheselt vastu seista põliselanikele ja alates 1690 . aastatest hakkavad toimuma väiksemad sõjad, mis toimuvad maa nimel. Ajapikku hakati põliselanikke koloniaalpiirkonnast kaugemale tõrjuma. 1688.-89. a liitusid hollandlastest asunikega hugenottidest põgenikud, keda on ligikaudu 200 ning kes olid Prantsusmaalt pärast Nantes’i edikti tühistamist põgnenud. Neile võlgneb Lõuna-Aafrika vein enda hea maitse ja kvaliteedi
annaabi.ee 
