Kui mina veel noor olin.. ma mäletan! Luulekava Kuressaare 2009 Nüüd olen elatand, ring on täis (2:53) ega ole mu elu tühja läind (2:98). Ja kaugele noorusera'ale veel tagasi mõtleb mu meel (4:102). Ja mäletan hästi: oli esmaspäev, 27. juuli (3:106). Ei olnud pilvi ega tuuli (3:105). Hõljus õisi hõbedasi (2:114), näe naermas vikerkaar ja vari (2:118). Ma kuulen imelikku viit, mis pole pärit maa päält siit (1:13). Mu süda nagu lendu tungiks ning laiu kaari löövad käed (3:136).
Baudelaire ei taha oma luules meelega ,,materdada" oma tegelasi ja inimesi kurvaks teha. Ta tahab, et me mõtleks ja saaks aru mis tomub, ja loodab et see muudab midagi meie sees. Seega on selles poeemis algul varjauna näiv positiivsus,lootusekiir. Baudelaire kasutab vanaeidekese ja lapse (eriti vanaeidekese) kirjeldamiseks palju sõnu (kohati tundus, et liigagi palju). Vanaeideke on väike, kortsus, elatand, hea; laps on ilus ja kaunis; seejärel viib Baudelaire nad kokku, kirjeldades neid mõlemaid samade sõnadega, tehes nad sarnaseks, viies nad ühele tasemele: habras, hambutu juusteta. Vanaeidekesest kumab headust ja heatahtlikkust, tema vastu tekib empaatia. Vaadates oma vanavanemaid näen, et ei ole vanainimestele suuremat rõmu kui väikesed lapsed, uue elu algus, ja Baudelaire meelega ,,hävitab" kogu selle õrnuse lõpetades poeemi lapse kisast eemaletõmbunud üksildase vanaeidekesega
annaabi.ee 
