suhtub neisse kui täiesti reaalselt olemasolevatesse asjadesse. Pseudohallutasinatsioone iseloomustab see et haige tunnetab subjektiivselt hallutsineeritud nähtusi teistsugustena kui reaalselt tajutavaid nähtusi. Pseudohallutsinatsioonid on haige jaoks ,,erilised" tajuelamused, mis eksisteerivad temast väljaspool ja temast sõltumatult. Tuleb silmas pidada, et kuigi haige eristab pesudohallutsinatsioone reaalsetest tajudest , ei ole tal siiski objektiivset kriitilist suhtumist oma elamustesse. Selle alusel, millise analüsaatori piirkonnas hallutsinatsioonid esinevad, jaotatakse neid nägemis, kuulmis- ,haistmis- ,maitsmis- ,puute- ,temperatuuri- ja kehatundehallutsinatsiooniks. Kliinilised kogemused on näidanud , et hallutsinatsiooni laadil on seos teadvuse seisundiga. Kui haige teadvus on hägunenud, nt. mürgistuse, trauma, infektsiooni ms. toimel, ilmnevad pealmiselt visuaalsed hallutsinatsioonid. Selle kõrval võib
kesine, ja seda ka vaatamata siirastele patriootlikele eesmärkidele. Andres Saali kirjapandud lood kujutavad kirevate juhtumuste rida, milles on mõõdutundetult kokku kuhjatud romantilise ajalooproosa ja veel enam madalatasemelise seikluskirjanduse iseloomulikke süzeemotiive. Intriigide keerukus ja ootamatuste üleküllus kaotab eeldatava mõjukuse, sündmustiku esitus ei saa omandada tõelist eepilist laiust. Pole lihtsalt mahti süveneda aega ja oludesse, inimestesse ning nende elamustesse. Kõige nõrgem lüli on aga karakterikujutus. Saali tegelased ei tundu elavad. Nad on üldise seiklusloo taustal olevad ja tegutsevad skeemkujud. Eks tolleaegset lihtsamakoelist lugejat Saali teosed köitsid väga, sest tema ajaloolised raamatud olid siis rahva hulgas populaarsed. Neid loetakse tegelikult tänapäevalgi 5 suure heameelega. Veel paremini läheb tänapäeval Bornhöhe ajalooline proosa, mille parimaks näiteks on ,,Vürst
annaabi.ee 
