Ta oli piiritult ustav oma admiralil Kolumbusele. Aususe ja vapruse eest ülendati ta esmalt lootsiks, siis ohvitseriks. Raamatu sündmuste jooksul saab ta meheks, küpseb hädas ning õnnetustes kindlaks ja tugevaks kapteniks. Kristoph Kolumbus ka Christoph Colombo Kolumbus oli avara meelega meresõitja, uurija, maadeavastaja. Talle meeldis lühidalt rääkida oma katsetuststest ja uurimistöödest, mis toetasid tema ideid, aga mitte kurta ja kaevata oma kibedaist elamusist ja alandustest, mis talle pikkade aastate jooksul osaks said. Keegi ei mõistnud esialgu niivõrd julge meresõitja plaane ja inimesed valasid ta üle põlguse ja . Laevakaptenina oli ta sihikindel ja veendunud juht, kelle rahu ning kindlus julgustas ja innustas kõiki meremehi. Ta oli aus oma tegemistes ja südamlik ning kaastundlik nõrgemate ja hätta sattunute vastu, kuid äkiline ja karistav alatute, vägivallatsejate ja reeturite suhtes.
". Kui 1843. a. asutati Leipzigi konservatoorium, asus Schumann Mendelssohni kutsel sinna õppejõuks. Sajandi 40-ndate aastate algus oli üldiselt ta muusikalise tegevuse kõrgperioodiks. Schumann oli eelkõige lüürik, kelle fantaasia oli seotud inimese mõtte- ja tundevarjunditega, millele tuginenski ta loomingu paremik. Nüüd aga, kui ta asus tööle sümfoonia, oratooriumi ja ooperi valdkonnas, ei jätkunud sügavaks sisuks ainult üksikisiku seesmisist elamusist, oli tarvis laia filosoofilist haaret. Schumann oma sisemuses tundis ja kartis seda, võib öelda, et Schumann kartis oma nõrkusi, muutus isegi umbusklikuks oma ande vastu ja see saigi temale saatuslikuks. Suur töökoormus väsitas ta nõrku närve. Sooviga pühenduda ainult loomingule andis ta kümme aastat toimetatud muusikaajakirja üle teistele ja seoses kontsertreisiga Venemaale 1844. a. , loobus ka tööst konservatooriumis. Reisil Peterburi läks Schumannide tee läbi Eesti
pole määratud palvesaalile, vaid rõõmsatele inimestele!". Kui 1843. a. asutati Leipzigi konservatoorium, asus Schumann Mendelssohni kutsel sinna õppejõuks. Schumann oli eelkõige lüürik, kelle fantaasia oli seotud inimese mõtte- ja tundevarjunditega, millele tuginenski ta loomingu paremik. Nüüd aga, kui ta asus tööle sümfoonia, oratooriumi ja ooperi valdkonnas, ei jätkunud sügavaks sisuks ainult üksikisiku seesmisist elamusist, oli tarvis laia filosoofilist haaret. Schumann oma sisemuses tundis ja kartis seda, võib öelda, et Schumann kartis oma nõrkusi, muutus isegi umbusklikuks oma ande vastu ja see saigi temale saatuslikuks. Suur töökoormus väsitas ta nõrku närve. Sooviga pühenduda ainult loomingule andis ta kümme aastat toimetatud muusikaajakirja üle teistele ja seoses kontsertreisiga Venemaale 1844. a. , loobus ka tööst konservatooriumis. Reisil Peterburi läks Schumannide tee läbi Eesti
annaabi.ee 
