Eluruumide kasutamise õiguslikuks aluseks võib olla 1) omand eluruumile; 2) liikmeksolek elamu- või korteriühistus; 3) üürileping. Parim oleks muidugi omada ise korterit või maja, kuid noored enamasti ei saa seda endale veel lubada ja peavad endale üürima elamispinna. Kui välja arvata suulised pisitehingud, siis on üürileping üks kõige olulisemaid lepinguliike, millest pidevalt sõltub paljude inimeste igapäevaelu. Üürilepingu olulisuse tõttu on riik esitanud sellele elamuseaduses kindlad nõuded. Samasugused põhjalikud seadused reguleerivad üürileandja ja üürniku suhteid ka paljudes teistes maades. Üürilepingut saab sõlmida omaette elamu, korteri või muu omaette eluruumi kohta. Üürilepingut ei tohi sõlmida läbikäidava toa, kütmisvõimaluseta toa, esiku, köögi või muu abiruumi üürimiseks. Üürileping on omapärane leping veel selle poolest, et elamuseaduse kohaselt tekivad lepingu alusel õigused ka neil isikutel, kes ei ole üldse lepingu
Õiguse kinnipidamine- järgimine, subjektiivsete õiguste kasutamine. Õiguse kasutamine ja õiguse kinnipidamine kujutavad endast õiguse vahetu realiseerimise viise. Nende puhul realiseerivad õigusnormidest tulenevaid subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi õiguse subjektid vahetult oma käitumises. Nad on vahetult seotud kas aktiivse või passiivse käitumisega. Näiteks KarS-s on valdavalt õiguse realiseerimine õigusest kinnipidamise teel. Elamuseaduses aga õiguse kasutamine (§ 46 lg 1). Õigust võivad realiseerida nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Kui õiguse subjektid viivad oma faktilise käitumise vastavusse õigusnormis sisalduva käitumise nõudega, siis realiseerub õigus kasutamise või kinnipidamise teel. Õiguse rakendamine: on üks õiguse realiseerimise viis. Õiguse rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. Ehk see tähendab, et õiguse rakendamine eeldab erisubjekti
annaabi.ee 
