4.1. Sõltumatus ja vanus Üldistavalt võib öelda, et elukaare algusosas on inimene sõltuv, täiskasvanueas sõltumatu ja vanurieas tõenäoliselt taas vähemalt mõningal määral sõltuv. Imik sõltub täielikult teistest oma turvalise keskkonna säilitamise elamistoimingus ning teda tuleb kaitsta õnnetuste, tule, nakkuse ja mustuse eest. Ka väikelaste turvalisus sõltub suurel määral vanematest. Neil puudub nii füüsiline kui vaimne valmidus turvalise keskkonna säilitamise elamistoimingusse kuuluvate paljude väga keeruliste tegevuste sooritamiseks. (Roper, Logan, Tierney 1999: 71) Puberteedieas arenevad sellised omadused ja kuigi noored inimesed on juba iseseisvamad, sõltuvad nad siiski täiskasvanute juhtimisest ja järelvalvest. Täiskasvanutelt oodatakse, et nad ilmutaksid sõltumatust turvalise keskkonna säilitamisel ning seda nad kodus, tööl, mängides ja reisimisel teevadki. (Roper, Logan, Tierney 1999: 71)
kodutud. On moodustatud huviorganisatsioon, kes teeb ühiskondlikku selgitustööd avalike käimlate katseks ja ka valitsus on arutanud avalike käimlate piisavuse küsimust (Pottle, 1994.a) Tualettruumide puudus haiglates Haiglates on puudus tualettruumidest ja seetõttu võivad patsiendid kaotada oma „iseseisvuse“ (Travers, Burns, Penn ja teised, 1992). Sõltuvuse/sõltumatuse seisundi muutus Piiratud liikumisvõime Eritamise elamistoimingusse kaasatud erinevad füüsilised oskused. Igasugune liikumisvõime piirang kitsendab ka inimese iseseisvuse potentsiaali. Lahases käsivars või käte tugevad artriidikahjustused ( ei suuda enda lahti riietada või tualettpaberit kasutada). Ratastoolis inimestel võib olla raskusi avalike käimlate kasutamisel (puuduvad ülessõiduteed, pole uksed piisavalt laiad). Sõltuvuse/sõltumatuse seisundi muutus Voodihaiged