raamatute sarja. Lugedes seda raamatut, oli minu jaoks üllatavalt palju selliseid seoseid, millest sain hästi aru ja mis ei tulnud minu jaoks enam uudisena, aga samas oli ka küllatki uut ja väga väga arusaamatut infot. Mina sain aru, et selle raamatu põhiline sõnum on, et inimene on läbi aja pidevas muutuses ja kõik, mis jääb mineviku, mõjutab meie praegust ajalist situatsiooni. Inimene elab oma keskkonnas iseendana minevikku ja tulevikku vaatavas seotuses. Näiteks elamishirmu käsitleb Jespers nii, et elukorralduse ratsionaliseerimiseks ja universealiseerimiseks on üheaegselt selle fantastilise eduga kasvanud teadlikoleks hävingust kuni hirmuni selle kadumise pärast, mille nimel tasub elada. Sissejuhatuses paneb autor kohe paika selle, et ajalooliselt möödunud situatsioone võib ehk vaadelda lõpulejõudnutena: nad on andnud oma tulemuse ja neid ei ole enam ning igaüks teab, et maailma seisund, milles me elame pole
väärtuses. Kasutab väljendeid: "Ma ei saa..., ma pole iialgi võimeline..., niikuinii ma ei suuda.." Iseloomulik sisekõne: "Ma ei saa sellega niikuinii hakkama, parem juba mitte proovidagi." "Olen nii kurnatud ja väsinud, et ei suuda.", "Veel kümne aasta eest (või mitte varem kui kümne aasta pärast) oleks see võimalik, aga praegu on lootusetult hilja (või liiga vara)."(2) Hiireke süvendab endas alaväärsustunnet. Sisendab endale elamishirmu, otsustusvõimetust ja abitust. Tundub, nagu tahaks ta igal sammul vabandust paluda selle eest, et ta on siia ilma sündinud. Teda kammitseb hirm jalus olla või ebameeldivusi põhjustada, seepärast püüab ta kõigile korraga meele järgi olla. Kahtleb endas: ootab, mida ütlevad pereliikmed, kardab oma arvamust avaldada. Lemmikväljend: "Oh mis nüüd mina, mis te nüüd..." 8
annaabi.ee 
