väljendab metakeele lausena asjaolu, et tegemist on jaatava lausega. Lausemuutuja on ihtlause (millel on kindla interpretatsiooni korral kindel tõeväärtus), lausearvutuse metamuutuja tähistab lausearvutuse lauseid. Selline vahetegemine pole alati hädavajalik. Lausearvutuse lausetest metakeeles rääkimisel läheb vaja metasümboleid. Nt ülalpool tehtud lausearvutuse tehete kokkuvõttes esines iga tehte juures lõik „… on tõene parajasti siis, kui …”. Kuigi see sarnaneb ekvivalentsitehtega, esineb seal siiski nn metaekvivalents ning seda tähistatakse kahesuunalise topeltnoolega ⇔. Tegemist on metakeelse seosega, mis väljendab loogilist järelduvust (formaalset implikatsiooni) mõlemas suunas. Ekvivalentsi selgitavas punktis [tsiteerime: „ekvivalents, tähistatakse märgiga ↔ (... siis ja ainult siis, kui ...): lause p↔q on tõene parajasti siis, kui p ja q tõeväärtused langevad kokku”] ilmneb üsna selgesti, miks on mõnikord vaja vahet teha keele metakeele ning
väljendab metakeele lausena asjaolu, et tegemist on jaatava lausega. Lausemuutuja on ihtlause (millel on kindla interpretatsiooni korral kindel tõeväärtus), lausearvutuse metamuutuja tähistab lausearvutuse lauseid. Selline vahetegemine pole alati hädavajalik. Lausearvutuse lausetest metakeeles rääkimisel läheb vaja metasümboleid. Nt ülalpool tehtud lausearvutuse tehete kokkuvõttes esines iga tehte juures lõik ,,... on tõene parajasti siis, kui ...". Kuigi see sarnaneb ekvivalentsitehtega, esineb seal siiski nn metaekvivalents ning seda tähistatakse kahesuunalise topeltnoolega . Tegemist on metakeelse seosega, mis väljendab loogilist järelduvust (formaalset implikatsiooni) mõlemas suunas. Ekvivalentsi selgitavas punktis [tsiteerime: ,,ekvivalents, tähistatakse märgiga (... siis ja ainult siis, kui ...): lause p q on tõene parajasti siis, kui p ja q tõeväärtused langevad kokku"] ilmneb üsna selgesti, miks on mõnikord vaja vahet teha keele metakeele ning