Intubatsioonitoru valikul on oluline valida ka õige suurusega intubatsioonitoru ja larüngoskoop. Valiku tegemisel tuleb arvestada lapse vanuse ja arsti eelistuste ning kogemustega. Larüngoskoobile tuleb valida ka kas sirge või kõver keel. Peale arsti poolt sooritatud intubatsiooni on õe ülesanne intubatsioonitoru fikseerimine. See on ka plaaniline protseduur intubeeritud lapse õendusabis, kui plaastrid on määrdunud või hakanud lahti tulema. Vältimaks soovimatut ekstubatsiooni tuleb garanteerida, et intubatsioonitoru oleks hästi fikseeritud ega liiguks trahheas. Intubeeritud lapse juures peab õde jälgima, et lapse hingamisteed oleksid avatud ja et temale manustatav hapnik oleks niisutatud ja soojendatud. Intubeeritud patsientidele tuleb teostada trahhea sisaldise aspireerimist, mille eesmärgiks on trahheobronhiaalpuu läbitavuse tagamine ja sekreedi eemaldamine hingamisteedest.
perioperatiivses perioodis. Seedetrakti stimulandid: Metoklopramiid (Cerucal) Maomahla sekretsiooni blokkerid: Ranitidiin; Omeprasool Antatsiidid: Naatrium tsitraat; Magneesium trisilitsaat (Härma 2014) Maosisu aspiratsioon: Operatsioonieelse juhtimise eesmärkideks on vähendada riskirühma patsientidel maosisu mahtu ja eelkõige happesust. Üldanesteesias on oluline, et hingamisteid kaitstakse kasutades kiiresti üksteisele järgnevat induktsioonravi hingetoru intubatsiooniga. Ekstubatsiooni ei tohi läbi viia enne, kui kaitsvad hingamisteede refleksid on taastunud. Kui aspiratsioon tekib anesteesia ajal, siis edasist tagasivoolu tuleks ennetada viivitamatu kohaldamisega või hingetoru kompresiooniga (Sellicki 4 võte) ning patsient tuleb asetada pea alaspidi. Kõikidel peale kergete juhtude tuleks hingetoru intubeerida, et hõlbustada aspiraadi ja tahkete osade eemaldamist
annaabi.ee 
