toimunut võiks nimetada demonomaaniaks. Vaimuhaigeid käsitleti kui kurjast vaimust vaevatuid, seestunuid. Kõnesolevate haiguste puhul võis rääkida neist kui märgist jumalikust karistusest asjaosalistele või inimkonnale. (Vt paralleel leepraga siiski , nagu ka leepra puhul, ei pruukinud asju vaid negatiivses valguses näha tegemist võis olla ka nö äravalitutega...) Demonomaaniast lähtuvalt sai vastavate haigustega võitlemise peamiseks mehhanismiks ekstsortsism kurja vaimu välja ajamine. Skolastilisest traditsioonist lähtuvalt tekkis keskajal hulgaliselt igasugu õpetusi (milliste najal siiamaani Hollywood ratsutab). Näiteks idee, et kurjad vaimud on oma olemuselt külmad kehalised olendid, kes ise külma käes kannatades otsivad enesele sõna otseses mõttes sooja kohta. Jne... Uusaegne psühhiaatria algab 18. sajandi lõpul koos Valgustusajastu tulemisega. Väga palju on uues mõtlemises lihtsat vana eitamist (mitte niiväga arusaamist
..) Vaimuhaigete varjupaigad Euroopas siiski tekkisid, sest asjassepuutuvaid inimesi oli kombeks kodust välja ajada. Hulkureid ning sante võttis teinekord oma rüppe kirik (kloostrid), märatsema kippuvaid või rahutuid isikuid isoleeriti eeskätt vanglaisse, koos kurjategijate, prostituutide jne-ga. (Ainult vaimuhaigeile mõeldud isolaator on Rootsist teada aastast 1305.) Demonomaaniast lähtuvalt sai keskajal vaimuhaigustega võitlemise peamiseks mehhanismiks ekstsortsism kurja vaimu välja ajamine. See oli vaimulike, mitte arstide ülesanne. Skolastilisest traditsioonist lähtuvalt tekkis keskajal hulgaliselt igasugu õpetusi, kuidas vaime välja ajada. Näiteks idee, et kurjad vaimud on oma olemuselt külmad olendid, kes otsivad enesele sooja kohta. Jne... (,,Ravivahend" olnuks seega jäävann...) Uusaegne psühhiaatria algab 18. sajandil (Valgustusajastul). Väga palju oli uues mõtlemises
annaabi.ee 
