Anoksilisuse põhjuseks on mere suur sügavus ning jõgedest ja Vahemerest sellesse voolava vee suhteliselt madal soolsus ja seetõttu väike tihedus. Magevesi ja merevesi segunevad üksnes ülemises 100-150m paksuses kihis. Seleest lävest (püknokliinist) sügavamale jääv vesi vahetub kord tuhnde aasta jooksul. Seetõttu puudub märkimisväärne gaasivahetus pinnaga 6 ning settiv orgaaniline aine tarbib kogu hapmiku. Nendes anoksilistes tingimustes suudavad mõned ekstremofiilsed mikroorganismid kasutada orgaanilise aine oksüdeerimiseks sulfaatioone (SO42), tootes vesiniksulfiidi H2S ja süsinikdioksiidi. See segu on väga mürgine (ühest kopsutäiest jätkuks inimese tapmiseks), mistõttu peaaegu kogu elu selles meres toimub ülemises kihis, mille paksus on umbes 180 m. [4] Hoovused Hoovused on kahesugused. Ühtesid põhjustab veevahetus Marmara merega, teised on triivhoovused, mida põhjustab tuulte tsüklonaalne iseloom. [4] Elustik
vesilahustes. Vesi peab rakus olema vedelas olekus. Kõrgel temperatuuril ta aurub ja madalamal jäätub. Jääkristallid lõhuvad raku struktuure. Membraanide olek ka tähtis! Mida näitavad: o Tmin - temperatuur, millest madalamal mikroob ei kasva, ükskõik kui kaua me teda ei inkubeeriks. o Topt - temperatuur, mille juures mikroobi kasvukiirus on suurim. o Tmax - temperatuur, millest kõrgemal mikroob ei kasva. Psühorofiilid - ekstremofiilsed organismid, kelle elutegevuseks on soodsad ebatavaliselt madalad temperatuurid. Nende membraanis on rohkesti küllastumata ja lühikese ahelaga rasvhappeid, et membraan oleks madalal temperatuuril plastiline. Psührofiilide valgud peavad suutma jahedas töötada, ei tohi olla liiga jäigad. Valgu teevad jäigaks beeta-lehed struktuuris, alfa-heeliksid võimaldavad suuremat liikuvust valgu osade vahel. Psührofiilide valkudes on rohkem alfa-heelikseid ja vähem beeta-
annaabi.ee 
