(Mees, Tööline), kes tihtipeale käituvad nagu marionetid. Eelistatult kujutatakse põlvkondade vastuolusid ja klassikonflikte. Tegevuseaeg ja ruum on enamasti abstraktsed. Stiili kujundavad järsud kontrastid, ekstaas ja paatos. Peategelase pikad lüürilised monoloogid vahelduvad lühilauseliste telegrammistiilis dialoogide ning suurte massistseenidega. Juba tekstis etendavad tähtsat rolli visuaalsed teatrikujundid. Ekspressionistlikele teatrilavastustele on tunnuslikud teravad rütmid, massid ja kõnekoorid. Näitlejate liigutused on järsud ja nurgelised, kõne paisub sosinast karjeiks. Lavakujunduses mängitakse valguse ja varju ning värvikontrastidega, tinglikkust suurendavad ebasümmeetrilised vormid ja viltused jooned. Saksa teatris sai ekspressionism alguse Walter Hasencleveri näidendiga ,,Poeg", mis
Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevaid olusid. Masendava kujutluse allikad on suurlinn, agul, sõda ja lahinguväli. Kultusobjektid on vaimuhaiged, prostituudid, eluheidikud, vigased kerjused, nälgivad lapsed. Ekspressionistid kirjutasid suurlinnaelu käsitlevat luulet: linn, tänavad, majad, sõidukid on deemonlikult elustatud, tehniseeritud kaasaeg rõhub inimest, kelle mina-isik lõpuks laguneb. Ekspressionistlikele luuletajatele on omane inetuse-esteetika: surm ja enesetapumotiivid, moraalne ja intellektuaalne kriis, mõttetus, jõuetus, lootusetuse kogemus. I MS aegses ja järgses ekspressionismis väljendub süütunne toimuva pärast, tuntakse kannatajatele kaasa, kutsutakse inimesi üles end ohverdama. Esteetilise asemel kerkib sõja järel esile eetiline. Ekspressionismi iseloomustab inimese-paatos, üleskutsed ja hüüatused, üldistusjõulised tegelased, kes väljendavad inimeste võrdsust
annaabi.ee 
