DNA kui sellelt transkribeeritava mRNA kui sellelt transleeritava valgu detekteerimise abil. Põhimõtteliselt on võimalikud ka teised analüüsiviisid, näiteks ensümaatilise reaktsiooni produkti detekteerimine keemilise analüüsi abil (juhul, kui võõrgeenilt ekspresseeritakse ensüümi) või siis fenotüübiline iseloomustamine (herbitsiiditaluvuse järgi). Reaalselt kasutatakse geneetiliselt modifitseeritud taimede eristamiseks looduslikest kahte meetodit: ELISA transgeenilt ekspresseeritavate spetsiifiliste valkude olemasolu produktis detekteeritakse nende kui antigeenide seostumise järgi vastavate spetsiifiliste antikehadega; PCR põhineb võõr-DNA spetsiifilise järjestuse detekteerimisel. Need meetodid ei ole vastandlikud, vaid täiendavad teineteist. 16. Taimede geneetilisel muundamisel enamkasutatavad regulatoorsed nukleotiidjärjestused. · NptII kodeerib neomütsiin fosfotransferaasi
Ülekanne toimub fekaaloraalselt, infektsiooni võivad põhjustada saastunud jook ja toit. Viirust võivad levitada ka toidukäitlejad, lasteaiakasvataja, lapsed. Risk: ülerahvastatud ebasanitaarsete piirkondade elanikud. Lapsed – kerge või asümptomaatiline infektsioon, lasteaiad võivad olla oluline infektsiooniallikas. Viirus on ülemaailmne, sesoonsuseta. Replikatsioon. HAV replitseerub nagu teised picornaviirused. Interaktsioon spetsiifiliselt maksarakkudel ekspresseeritavate retseptoritega (mõnel teisel rakutüüpidel ka). Erinevalt teistest picornaviirustest ei ole HAV tsütolüütiline, vabaneb eksotsütoosil. Vaata näiteks rinoviirust. Patogenees. HAV süüakse sisse, ilmselt siseneb vereringesse ninaneelus või sooleepiteeli kaudu, jõuavad vere kaudu maksaparenhüümi rakkudeni. Viirus replitseerub maksarakkudes ja Kupfferi rakkudes. Viirus toodetakse nendes rakkudes, vabastatakse sappi, selle kaudu rooja
annaabi.ee 
