Kirjeldatud rahapoliitika ei oleks olnud võimalik juhul, kui Eesti rahasüsteemi aluseks oleks olnud kullastandard. 1921. aasta alguses oli ligikaudu 90 protsenti markadest kulla- ja välisvaluutavaruga kaetud. Aastatel 19211923 arutleti küll kullastandardile ülemineku üle, ent otsustavaid samme ega täpsemat tegevusplaani selleks ei tehtud. Vastupidiselt ootustele vähenesid 1923. aastal järsult Eesti majandussidemed Nõukogude Liiduga. Ka Lääne-Euroopa eksporditurge teenindav põllumajandus- ja metsandussektor sattus raskustesse, sest 1923. aasta viljasaak osutus erakordselt halvaks ning metsa väljavedu oli ilmaolude tõttu raskendatud, samuti olid langenud puidu ekspordihinnad. Sellest hoolimata, ning osaliselt just selle tõttu, jätkas Eesti Pank 1923. aastal oma senist laenupoliitikat. 1923. aasta novembriks olid laenud aasta algusega võrreldes kasvanud poolteist korda
Edaspidi siiski marga kurss stabiliseerus ning 1922. aasta lõpuks tuli 1 Rootsi krooni eest maksta 92 Eesti marka. Nimelt hakkas Eesti Pank 1921. aastast kasutama kursi stabiliseerimiseks oma reserve. Selline majanduspoliitika oleks olnud võimalik siis, kui Eesti rahasüsteemil aluseks oleks olnud kullastandardid. Vastupidiselt ootustele, et väliskaubandus Venemaaga suureneb veelgi, vähenesid 1923.aastal järsult Eesti Majandussidemed Nõukogude Liiduga. Ka Lääne-Euroopa eksporditurge teenindav põllumajandus- ja metsandussektor sattus raskustesse erakordelt halva viljasaagi, ilmaoludest tingitud raskendatud metsa väljaveo ja langenud puidu ekspordihindade tõttu. Sellest hoolimata olid Eesti Panga laenud 1923.aasta novembriks aasta algusega võrreldes kasvanud poolteist korda. Aasta lõpuks olid bolsevike kulla vahendamisel teenitud summad ja ka osa Tartu rahulepinguga saadud kullatagavarast riigi
annaabi.ee 
