sünnipäraselt olemas ning mis omandatakse koos sotsialiseerumise käigus kujuneva kogemusega, vajamata selleks spetsiifilist ettevalmistust. Platon seevastu, võrreldes riigijuhtimist tüürimehe spetsiifilise kompetentsiga, tõlgendab ka poliitilist kompetentsi spetsiifilise kompetentsina, mis nõuab spetsiifilisi eeldusi ja ettevalmistust, mis ühiskonna liikmete enamusel üldse puuduvad. Platoni poolt ideaalsena kirjeldatud valitsemisviisi võiks seetõttu nimetada “ekspertokraatiaks”. Laeva võrdpilt viitaks ka justkui sellele, et riigijuhtimise oskus on oma laadilt faktiteadmise-kompetents, kuivõrd näiteks teadmine tähistaevast ja seal leitavatest märkidest, mis aitavad merel orienteeruda, mis on aluseks õigustatud pretensioonidele olla laeva juhiks, kuuluvad just sedalaadi kompetentsi hulka. Faktiteadmine – antud juhul on silmas peetud teadmist selle kohta, mis reaalselt eksisteerib – kuulub eelkõige vahendikompetentsi juurde ja see on tänapäeval
mõõdukuse vooruste abil määratletud ühiskonnakihid tegutsevad harmoonilistes, s.t loomupärastes võimu-, valitsemis- ja allumissuhetes. Ebaõiglane, mittevooruslik on seega riik, mille kodanikud tegelevad sellega, mille jaoks neil puuduvad eeldused ja ettevalmistus; eriti halb on olukord siis, kui viimased sekkuvad riigi valitsemisse. Platoni kirjeldatud valitsemisviisi võiks nimetada sophokraatiaks, ekspertokraatiaks, tarkade valitsuseks. See on laialt levinud tõlgenduse järgi esimene tehnokraatia, s.t faktiteadmistele, vahendikompetentsile põhineva võimu- ja valitsemise kontseptsioon, läänemaailmas. Ometi on siin peidus tänapäevani sügav filosoofiline problemaatika: faktiteadmine ja väärtus, valdamis- ja orietatsioonilise teadmise suhestamine, vahendikompetents ja eesmärgikompetents, ekspert ja poliitik; poliitikafilosoofias on nende dialektiliste polaarsuste analüüs ja seostamine olemuslik
annaabi.ee 
