eksperdi kompetentsi. Näiteks tunnistuste tõepärasuse aste ja kõik sellega seotud küsimused stiilis: "Millega seletada süüdistatava poolt antud tunnistuste muutumist, kas tal on kalduvusi valetamiseks" jne). Selle kohta on KrMS §107 lg4 öeldud järgmist: Kui eksperdile esitatud küsimus on õiguslik või eksperdi eriala väline või kui küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ega eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist, keeldub ekspert ekspertiisiaktis sellele vastamast. 5. Nähtused, mis on seotud psüühikaga, kuid kuuluvad psühhiaatria kompetentsi. Näiteks süüdistatava võime oma tegude ühiskonnaohtlikkusest aru saada ja neid juhtida. 6. Psühholoogiaekspert (kehtib üldse käitumisteaduste puhul) ei tohi sattuda järgmistesse valedesse rollidesse: "õpetaja"- erinevad pooled ei taju eksperti neutraalsena, vaid püüavad saada toetust enda seisukohtadele; "preester"- kuna valdab spetsiifilist
Tunnistajate ütlused puudutavad peamiselt lapse käitumist, sealhulgas pärast isaga toimunud kohtumisi, kuid neist ei nähtu, et kannatanu kirjeldas vahetult enne 1 rääkimist tajutud asjaolusid ja oli tajutu mõju all (KrMS § 66 lg 2 p 2). Tunnistajate ütlused on sel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina, mis kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust. 12. Seoses ringkonnakohtu viitega ekspertiisiaktis sisalduvatele kannatanu selgitustele seksuaalse väärkohtlemise kohta märgib kolleegium järgmist. Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole