tähtsa etapi. ( Hein: 2000) 5 Eose ja seemne kui põhimõtteliselt sama funktsionaalsusega struktuuride peamine erinevus on selles, et eoses on toitainete varu uuele sellest kujunevale organimisle hoopis väiksem kui seemnes. Eosed on enamasti üherakulised ja kaetud paksu rakukestaga. Nad võivad asuda eoslas ehk sporangiumis. Sõltuvalt eoste geneesikohast eristatakse eksospoore ja sporangiospoore. Eluvormist sõltuvalt saab eristada näiteks vetikate aplanospoore ja rändeoseid. Suurel osal kübarseentest paiknevad seenekübara all ribasid meenutavad lamellid ( joon. 1 ) ehk eoslehekesed. Nendel lehekestel paiknevadki seene eosed. Joonis 1. Seente lamellid Puravikel võid näha eoslehekeste asemel hoopis kärjekujulist mustrit. Nende seente eosed paiknevad torukestes ( joon. 2 ), mille avasid sa kübara alt võid näha. Joonis 2. Torukestes paiknevad eosed
moodustamine. Esmalt kirjeldatigi spoore B. subtilisel (Ferdinand Cohn), seejärel aga B. anthracisel (Robert Koch). Koch kirjeldas B. anthracisel ka spoor-vegetatiivne rakk-spoor tsüklit. Sporangium spooriga on hästi näha faaskontrastmikroskoobis, sest ta murrab tugevasti valgust. Ka Grami järgi värvimisest piisab, et spoori rakus näha: ta jääb värvusetuks. Kui mulda, vett, muda või ka toiduaineid kuumutada 80oC juures 10-30 min, et tappa veget. rakke, tsüste ja eksospoore ja seejärel välja külvata sobivale söötmele, siis on kindlasti võimalik isoleerida endospoore moodustavaid baktereid. Selektiivsel isoleerimisel saab kombineerida erinevaid C-allikaid, söötme pHd, kasvutemperatuuri jne, et isoleerida erinevaid sporogeene. Perekond Bacillus on füsioloogiliselt ja geneetiliselt suhteliselt kirju. Perekonnas on siiski ka homogeenseid klastreid : Näiteks liigid B. anthracis, B. cereus ja B. thuringensis on
annaabi.ee 
