korral. Üldine veekadu transpiratsioonil ei olene ainuüksi transpiratsiooni intensiivsusest, vaid ka lehtede hulgast, nende pinnast: mida lopsakamalt liik kasvab, seda suurem on ka veekadu.(Laas 1967) Suurim tähtsus taimede elus on siiski tilkvedelal veel. Aastane sademete hulk metsatsoonis ulatub 500-700 mm-ni. Osa neist sademetest kasutavad ära taimed, osa aurustub, osa aga satub mulla kaudu põhjavette.(Laas 1967) Talvituvatele taimedele, eriti eksootidele, on tähtis lumikatte paksus. Sageli külmuvad külmahellad liigid kuni lumekorrani. Paks lumi väldib mulla sügavat külmumist ning ühtlasi aitab suurendada kevadisi veevarusid. Kuid lumi võib põhjustada ka kahjulikult mõjuvad lumevaalimist ja lumemurdu, eriti sulalume korral. Niisketel muldadel esineb 10 sageli külmakohrutamist, mille tagajärjel taimed kas hukkuvad või vigastatakse nende juuri. (Laas 1967)
esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta. Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2...-3º C, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5...-4,5º C, haavavõrseid -4...-5º C. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, pärinevatele eksootidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda. Võrsete mittepuitumist soodustab pikk ja soe sügis ning kahjustused on suuremad kui sügisesed ja ka talvekülmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk -kohrutus: Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida päris
annaabi.ee 
