neid tappa, kui nad on ikka endiselt elus? Osaliselt võib vastus peituda ärevushäiretes. Näiteks paanikahäiretega inimesed usuvad, et nad minestavad, kaotavad kontrolli või saavad infarkti ning nad püüavad vältida kardetud tulemust istudes või püüdes säilitada vaimset kontrolli või hingates sügavalt. Kaitsekäitumistel võib olla omakorda negatiivne tagajärg: paanikahäirega inimesed ei õpi omistama katastroofi puudumist oma ohuuskumuste ekslikkusele. Selle asemel on nad kindlad, et katastroofi hoidis ära üksned nende kaitsekäitumine. Selles peatükis väidetakse, et kaitsekäitumistel on oluline roll ka jälitusluulu alalhoidmisel. Nii jälitusluulu kui ärevushäiret iseloomustab ühine nimetaja ,,ohu ootus". Seetõttu võivad ka jälitusluulu all kannatavad inimesed kasutada ennetavat käitumist ning tõlgendada õnnetuse mittejuhtumist ,,napikaga". Seeläbi eiratakse ümberlükkavat tõendust.
väheintensiivsel kultuurkihil. Oluline on ka võrdlus osade piirkondadega Skandinaaviamaades, näiteks Kesk-Rootsis. Kuni suhteliselt hilise ajani usuti Kesk-Rootsis samuti, et varasem asustus koosnes vaid üksiktaludest (seisukoht tugines peamiselt Björn Ambrosiani juba 1960. aastatel avaldatud uurimistöödele). Viimased uurimused, eriti aga viimase 10 aasta jooksul läbi viidud suuremaulatuslikud avariikaevamised on osutanud selle seisukoha ekslikkusele. Praeguseks on saanud selgeks, et suurem osa asustusest Kesk- Rootsis oli koondunud küladesse juba pronksiajal. Üksiktaluline asustus valitses praegustel andmetel siiski pronksi- ja eelrooma rauaaegsel Ojamaal, kus see püsis kuni uusajani. Väkra asustusüksus Lõuna-Saaremaal
annaabi.ee 
