Ei tea kui väike või suur see meie Läänemeri on, üks asi jääb kindlaks -- suurim mereimetaja selles meie meres on kindlasti hallhüljes. ,,Väikse mere" all mõtlen ma tegelikult hüljeste basseini Tallinna Loomaaias. Neli suurt, üle saja kilo rasket, üsna liikuvat looma suhteliselt väikses basseinis -- selline olukord võiks ju tekitada morne kommentaare, et miks te piinate loomi. Ometi olen ma kõikide pikkade aastate jooksul -- suheldes ekskursantide ja muidu loomaaia külastajatega -- , kuulnud ainult rõõmsameelseid, lastelt lausa vaimustunud märkusi meie hüljeste basseini kohta. Tõepoolest, peaaegu eranditult, on lapsed vanuseni 10 eluaastat vastanud küsimusele, mis on kõige kihvtim koht loomaaias, nagu ühest suust: ,,Hüljeste bassein!" Tõsi küll, kui küsida kes on kõige toredam loom loomaaias, siis reeglina saab vastuseks: ,,See kiisu, kellele ma sain pai teha!" Minu jaoks on
näitemäng on aastast 1909. Paiga ühe aardena näitab kirjandustoa toimetaja Riina Oruaas kõikidele ekskursioonidele Ita Everi läbi töötatud ja märkustega rikastatud paksu tekstiraamatut «Don Carlos». Nüüd tuleb kostüümiladu. Suurem osa Draamateatri kostüüme asub siiski Suur-Sõjamäe tänava laos. Mitu kostüümi teatril kokku on, ei oska keegi täpselt öelda. Inventeerimine alles käib. Miljonit vist veel pole, aga teater küll pürib sinnapoole. Järgnevalt jäävad ekskursantide trajektoorile kostümeerijate ja õmblejate toad, kus põlisasukad külaliste gruppe ehtsates kostüümides tervitavad. Eriti lõbusad on õmblejad, kes julgemaid ekskursante tekiilapitsiga kostitavad. Edasi viib tee lava alla. Seejärel jõutakse dekoratsiooniaita, kus eri kappides seisavad väiksemad rekvisiidid. Samas konutab ka väike pliit, sest selles teatris jõuab lavale vaid ehe söök. Viimaks jõutakse sündmuskohale lavale. Lava