Ireneus, kes viitas Victorile saadetud kirjas eelnevate Rooma piiskoppide Telesphoruse, Anicetuse ja Soteri poolt eristaatuse tunnustamist Väike-Aasia kogudustele. Ireneus kirjeldas Victorile eristaatuse õigustamiseks Polykarpose kohtumist Anicetusega. Victori vastus pole säilinud, kuid Väike-Aasias hakati hiljem ülestõusmispühi arvestama Rooma tava järgi. Victor I otsust taunivat opositsiooni juhtis Roomas Blastus. Victor I ekskommunitseeris adoptsionistide juhi nahaparkal Theodotuse ja tagandas gnostik Florinuse preestriametist. Tertullianuse väitel võis Victor I algul soosida Montanuse prohvetikuulutusi, kuid ta ei tunnustanud montanismi. Ta oli teadaolevalt esimene paavst, kellel oli sidemeid keisri õukonnas. Keiser Commoduse armuke Marcia oli kristlane, kes kutsus Victori keisripaleese ja palus temalt keisrile esitamiseks palvekirja nende kristlaste kohta, kes olid saadetud Sardiinia soolakaevandustesse sunnitööle
Hoolimata paavsti keelust soostus enamik ristisõdijaid Zara ründamisega. Paljud ristisõdijad olid siiski Zara ründamise vastu ning mõned neist, sealhulgas Simon de Montfort, viies Leicesteri krahv, keeldusid üldse sõjas osalemast ning pöördusid koju tagasi. Zara elanikud viitasid sellele, et nemadki on katoliiklased, riputades ristilippe akendest välja ja linnamüürist alla, kuid ometi vallutati linn lühikese piiramise järel. Selle eest ekskommunitseeris Innocentius III kohe nii veneetslased kui ka ristisõdijad. Talve 12021203 veetsid ristisõdijad Kérkyral ja valmistusid Egiptusesse sõitma. Enne laevastiku väljumist Veneetsiast oli Bonifazio läinud oma nõo Svaabimaa Philippi juurde. Pole kindel, miks ta seda tegi: võibolla taipas ta veneetslaste plaane ja tahtis vältida ekskommunitseerimist, võib ka olla, et ta tahtis kokku saada Philippi kälimehe Aleksios Angelosega, 1195 kukutatud Bütsantsi keisri Iisak II pojaga
kardinali vastupaavstiks Victor IV, kes pühitseti 4. oktoobril keisri saadiku Wittelsbachi krahvi Otto heakskiidul Farfa kloostris ametisse. Keiser Friedrich oli skisma puhkemisel esialgu neutraalne, kuid kutsus veebruaris 1160 vastuolude lõpetamiseks Pavias kokku kirikukogu, kus osalesid valdavalt Saksa ja Itaalia piiskopid, kes pidasid legitiimseks paavstiks Victor IV-t, keda seejärel tunnustas ka keiser. Aleksander III pani esmalt kirikuvande alla Victori ja ekskommunitseeris seejärel 24. märtsil 1160 Anagni sinodil Friedrichi. Paavst pani 1163 kirikuvande alla ka Kölni peapiiskopi ja Itaalia ülemkantsleri Rainald von Dasseli. Oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul osalenud piiskopid tunnustasid paavstina Aleksandrit ja tema rivaal Victor IV mõisteti hukka. Aleksander III siirdus aprillis 1162 Prantsusmaale, kust naasis Rooma novembris 1165, kuid pidi 1167 Friedrichi tõttu minema Beneventosse, sealt edasi Anagnisse ja Veneetsiasse.
annaabi.ee 
