paavstile. Nii loodi kardinalide kolleegium, mis toimis paavsti nõukoguna ja haldusorganina. 1053. aastal vallutasid normannid põhja itaalia ja vangistasid Leo IX. 1054. aastal aga saatis ta kardinal Humberti juhtimisel delegatsiooni Konstantinoopolisse keisri sõjalise abi järele ja nõupidamisele võimaliku kirikuuniooni üle. Tulemuseks oli aga hoopis see, et 1054 aastal pani Humbert Konstantinoopoli patriarhi kirikuvande alla ja too ekskommunikeeris kogu paavsti delegatsiooni. Gregorius VII - Kardinal Hildebrandi paavstitoolile tõuses 1073. aastal võttis ta endale nimeks Gregorius VII. algas paavstluse gregoriaanlik periood. Gregoriuse isikupärane alandlikkus ja kartmatus, järeleandmatus põhimõttelise tähtsusega küsimustes ja tema tahtejõud andsid Gregoriuse pontifikatsioonile ainulaadse iseloomu. Sarnaselt oma eelkäijatele jätkas ka Gregorius tööd püha ja vaba kiriku loomiseks. Selleks tuli tal peagi
1804 aastal keisriks kuulutada ei tähendanud see traditsioonilise monarhia taastamist. Suur osa revolutsiooni aegsetest ümberkorraldustest jäi jõusse. Napoleoni koodeksid: tsiviilkoodeks 1802, kommertskoodeks 1807 ja kriminaalkoodeks 1811. Oma võimu legitimeerimiseks abiellus Napoleon 1810 Marie-Louise’ga Habsburgide dünastiast. Katoliku kirikuiga sõlmiti 1801 konkordaat (tunnistas katoliku usu primaarseks usuks), kuid 1808 okupeeriti paavsti valdused – viimane ekskommunikeeris Napoleoni, too omakorda arreteeris paavsti. Euroopas liitis Napoleon suure osa vallutatud aladest otseselt Prantsusmaaga, ülejäänud aladel rajas vasallriigid. Itaalia kuningriik – loodi 1805, kuningaks Napoleon ise, kohapeal asekuningas. Napoli kuningriik – loodi 1806, kuningaks alul vend Joseph, hiljem Murat. Hollandi kuningriik – loodi 1806, kuningaks Louis Buonaparte. 1810 sundis Napoleon viimast troonist loobuma ja liitis Hollandi Prantsusmaaga.
annaabi.ee 
