nõukogudevastane, kirjanik aga peab olema reziimi teener. Kuna mul oli inseneriharidus ja ma töötasin tööliskeskkonnas, siis tekkisid ka esimesed jutud sellele alusele. Ja tööliste, lihtsate inimeste elu kujutamine oli see, mida tol ajal kangesti taheti. Nii et minu esimesi lugusid võeti üsna hurraaga vastu. Alles siis, kui 1968. aastal ilmus "Kaheksa jaapanlannat", mis oli juba eksistentsialistlikum, samanistlikum, ilmus Sirbis ja Vasaras see Eduard Pälli artikkel. Mis süüdistamine see ikka oli, mina sellele ei reageerinud. Tükk aega hiljem süüdistas mind ka Gustav Naan mingis mõttetus asjas, aga sel pole mingit tähtsust. -- 1960ndate lõpus olite ka stsenaristiks menufilmile "Viimne reliikvia", mis mõjus nõukogulikust vaatevinklist vist ka päris kahtlaselt. -- Pirita kloostri preestrile Vello Salole olen kord vabandavalt öelnud, et see on kloostrivastane ja
Reflektsioon eksistentsiaalsetel teemadel. Skeptilisus, pessimism, nihilism, ükskõiksus. Romantiline müüt saab uue tähenduse, armastus asendub suhetega; hirm individuaalsuse kadumise ees, et romantiline suhe võtab isiksusest midagi ära. Romaan "Ära jäta mind rahule"- räägib avameelselt minategelase kohanemisest eluga pärast abielulahutust. Lugu on kirjutatud elule tuginedes, aga pole dokumentaalne. Narratiivne kese on armastuskolmnurk. Pehmem, eksistentsialistlikum, humanistlikum ellusuhtumine. "Sa pead kedagi teenima" vaatleb kahe inimese vahelisi pingeid kohati nukralt, kohati irooniliselt, aga alati keskendunult. Siin on koos stseenid ühe abielu allakäigust. Sauteri ühtaegu argine ja filosoofiline jutustamisviis võimaldab näha detailide taga seaduspärasid ja vastupidi. Mõtteline järg, tumemeelsem kaksik romaanile "Ära jäta mind rahule". Sauteri puhul esile tõstetud fragmentaarsust (mis ärgitab lugejat aktiivsusele). Madalas olustikus
annaabi.ee 
