,,Unenäod" (1627) ja kelmiromaan ,,Kelm don Pablose elukäik" tegid ta kuulsaks, ent ta oli ka ajastu suurimaid luuletajaid. Filosoofiliselt mõjutas teda stoitsism. Quevedo otsib hingerahu maisest kärast eemaletõmbumises; enamik loomingust on aga vastupidiselt stoitsismile soovitab kirglikku kaasaelamist kaasaja sündmustele, tõeihalust, valu ja muret kodumaa allakäigu pärast. Ajastu kriisi läbielamine viib elu piiride ja surmateemani, mida Quevedo puhul võiks nimetada eksistentsialismiks. Surm elab inimeses endis ja ahistab tema eksistentsi lakkamatult, Quevedo luule sotsiaalse vastutuse teema ja kompromissitu ühiskonnakriitika on samuti uuema eksistentsialismi tunnusteks. Armastusteemalises luules järgib Quevedo aga veel petrarkistlik-platonistlikku joont, armastus saab filosoofilise varjundi seeläbi, et lisaks hingega viib luuletaja teispoolsusesse ka maise kire. Kuigi Quevedo oli võimeline ka ise
Absoluutne teadmine on ühtesulandumine kõiksusega ehk Absoluudiga. Kierkegaard Sören Kierkegaard (1813-1855) oli Taani filosoof, eksistentsialismi eelkäija. Ta süüdistas Hegelit selles, et viimase filosoofia oli essentsialistlik (ld essentia 'olemus'), st abstraktne. Selline filosoofia jätab tähelepanuta üksiku, individuaalse, mis on kordumatu ning ei suuda seega mõista inimese eksistentsi, mida just nimelt iseloomustabki individuaalsus, kordumatus. Kierkegaard nimetas oma arusaama eksistentsialismiks. Iga inimene puutub oma elus kokku eksistentsiaalsete probleemidega, st probleemidega, mis on niivõrd individuaalsed, et mingeid lahendusmalle ei saagi olemas olla. Inimese eksistentsis võib Kierkegaardi arvates eristada kolme staadiumi: esteetilist (kraisthesis 'taju, tunne'), eetilist ja religioosset. Esteetilisel staadiumil (sõna esteetiline tähendus ei ole siin tavapärane; pigem võiks tema sünonüümiks olla meeleline) on inimene elunautija, boheemlane. Esteedi näiteks sobib don
annaabi.ee 
