peale langes. Arstid rääkisid 1584.aasta alguses Ivanile tema vere lagunemisest ja rikutud sisikonnast. Tema ihu läks paiste, nahk tuli maha levitades kohutavat lehka. Astroloogid ennustasid Ivanile surma 18.märtsiks. Sel samal päeval ta surigi Bogdan Belskiga malet mängides. Enne surma arvas ta ise, et on hästi oma isamaad teeninud,sest idas vallutas ta Kaasani, Astrahani ja Siberi. Vene rahvale, keda Ivan oli kohutanud umbes nelikümmend aastat, oli ta hoolimata oma kuritegudest ja eksisammudest Jumala esindaja maa peal. Põhiliselt langesid tema hoobid bojaaride, reeturite, aristrokraatide, kõlvatute munkade vastu, harva tabas ta tavainimesi. See ongi põhjus, miks rahvas halas ja langes põlvili ka pärast kõige julmemat ja kardetumat valitsejat.
Ta kirjutas verega alla lepingule, millega lubas oma hinge Mephistophelesele vastutasuks selle eest, et too muudab Fausti taas nooreks. Kui Faustil jõudis kätte aeg surra, läks ta oma laboratooriumi, mis plahvatas ja rebis Fausti tükkideks. See lugu on protest kuueteistkümnenda sajandi teaduse, keemia ja maagia vastu. Et saada satanistiks, pole vaja oma hinge saatanale müüa ega temaga lepingut sõlmida. Selle ähvarduse mõtles välja kristlik kirik hoidmaks inimesi eksisammudest hirmuga eemal. Näppu viibutades hoiatati oma järgijaid , et kui anda järele Saatana kiusatustele ja elada oma elu ilmalike naudingute keskel, siis tuleb neil tasuks selle eest loovutada Saatanale oma hing ning igavesti Põrgus piinelda. Inimestele sisendati, et puhas hing on viisa igavesse ellu. Jumalakartlikud prohvetid manitsesid rahvast kartma Saatanat. Ent kuidas mõista siinkohal väljendit jumalakartlik? Kui Jumal on niivõrd armulik, milleks teda siis karta? Kas see
annaabi.ee 
