hilisematest lisandustest ja moonutustest. Hiljem täienes niisugune puhtalt filoloogiline analüüs ka sisulise hinnangu andmisega tekstides kõne all olevale teemadele ning viimaste allegooriline tõlgendamisega. Otsustus selle üle, millal tuleks piirduda sõna-sõnalise mõistmisega ja millal pöörduda allegoorilise tõlgitsuse poole, kuulus just kriitiku pädevusse. Uusajal oligi termin ars critica käibel eelkõige filoloogilise ja piibli-eksegeetilise mõistena. Kant tundis oma loomingu esimesel perioodil seda mõistet eelkõige aga esteetilise mõistena, nn. “maitse kriitikana”, mis pidi hea maitse kriteeriumite kohaselt eristama ilusa inetust. Tehes antud sõnast tähistuse, millega osutada oma filosoofilise positsiooni spetsiifikale, pidas Kant silmas erinevaid tähendusaspekte, mis olid selle sõna ajaloos esinenud. 1. Kanti terminoloogilises kasutuses on “kriitika” keskseks tähenduseks puhta mõistuse piiride esiletoomine
Seega ei saa loomuõigus normatiivse süsteemina ilma vastava seadusandliku sekkumiseta kehtida. Õigusemõistmine pidi Feuerbachi käsitluses toimuma üksnes seaduse alusel. Niisiis ei tohtinud kohtud kedagi karistada teo eest, mida seadusega ei olnud karistatavaks kuulutatud ega mõista ka ühtegi sellist karistust, mida seadusega ei olnud ette nähtud. Seaduslik ettekirjutus pidi ka vastama absoluutse õigluse nõuetele, mida kohtunik pidavat teenima ennekõike [Ibid., lk 128]. Eksegeetilise koolkonna (19. sajandi) esindajad tunnistasid õigusena ainult seaduses sisalduvad õigus, sellele vaatamata nad ei eitanud (ratsionalistliku) loomuõiguse olemasolu. See lihtsalt ei puutunud juristidesse, see oli nüüd seadusandja asi. Riik toetus ratsionalistlikule loomuõigusele, mille seadusandja koodeksite kaudu ka positiveeris [Ibid., lk 129]. Carl Magnus Bergbohmi (1849-1927) oli seisukohal, et loomuõiguse kehtivuse on võimatu ja kehtib üksnes selle aja positiivne õigus e. seadus
annaabi.ee 
