Inimese üle valitsesid autoriteedid ja kõige suurmaks autoriteediks oli Piibel ainuke ja kõikvõimalike tõdede allikas, mis on antud kõikideks aegadeks. Uuendusi peeti hukatuslikuks ka tõest taganemiseks. Ketserid need, kes panid jumala tõed kahtluse alla, põletati tuleriidal. Kuna Piiblit on väga raske lugeda, siis tekkis elukutseliste Piibli asjatundjate kiht ehk eksegeedid, kes olid elukutselised Piibli lugejad ja tõlgedajad. Ka nende tekste oli raske lugeda ja tekkisid veel eksegeetide eksegeedid. Autoriteetideks olid veel kirikuisad, usutegelased, kes mängisid rolli kiriku usutegevuse kujunemisel. Nt Augustinus viis kokku antiik-filosoofide tööd ja kristliku maailmavaate (Platon, Aristoteles toodi au sisse). Tekkis ka viide autoriteedile lad.k. magister dixit. Mõistet plagiaat ei tuntud, sest sageli kirjutati ümber autoriteetide töid tervikuna, lisati oma mõtteid ja autoriks määrati veel autoriteet. III Õpetuslikkus ja kasvatuslik suunitlus
Keskaja filosoofia retrospektiivsus väljendus veendumuses, et mida vanem, iidsem, algupärasem seda tõesem mingi allikas on, st et inimese üle valitsesid autoriteedid. Kõige iidsem oli loomulikult piibel, mida peeti ainukeseks ja täielikuks kõikvõimalike tõdede allikaks, mis on inimesele antud kõigiks aegadeks. Kuna piiblit on väga raske lugeda ja mõista, siis tegelesid sellega asjatundjad ehk kommentaatorid eksegeedid. Kuna ka nende teksti oli raske lugeda, siis tekkisid veel eksegeetide eksegeedid (kommentaatorite kommentaatorid). Piibli kõrval peeti autoriteetideks veel kirikuisasid, nendeks nimetati kirikutegelasi, kes mõjutasid ristiusu ja kirikukorralduse kujunemist (nt Augustinus, hiljem ka Aristoteles). Siit on tekkinud viide autoriteedile ,,õpetaja on nii öelnud" (ladina keeles - magister dixit). Keskaegne filosoof tsiteeris kümnete lehekülgede kaupa iidseid tekste, seejuures viiteid kasutamata. Sarnasus autoriteediga oli tõe kriteeriumiks
annaabi.ee 
